Mõistan kurjategijat. Alati!

Kas saab olla tõsi, et avalikkus läks Küüni tänava peksjate materdamisel üle piiri? Kas peaksime ka kurjategijat rohkem mõistma? Äkki on vaimseid tänavakaklejaid ja peksjaid ka poliitikute hulgas?

Valimiseelsed väitlused on hunnitud. Alati kuuleb sedavõrd palju innustavaid retsepte, kuidas kõik asjad meis ja meie ümber on võimalik kiiresti ning ilma suurema pingutuseta helgeks muuta, kuni lõpuks usudki, et ainult sina oled see rumal, kes ei suuda mõista, kui lihtne kõik tegelikult on. Näiteks luua täiuslikult turvaline elukeskkond, kus keegi kellelegi liiga ei tee.

Siiski, «Elu on raske, lõppude lõpuks see ju tapab sind!» (Katharine Hepburn). Pealkirjad Tartus toimepandud peksmisest olid teravad. Juhtumi asjaolusid on palju lahatud, kannatanud ja abistajad on sõna saanud.

Kuid õhus on küsimus, kas ja mida me päriselt saame teha, et muuta linnaelu, eriti videvikutundel, kui paljudesse inimestesse on salakavalalt alkoholi imbunud, turvalise(ma)ks. Tööd on tehtud palju, aga inimesed leiavad, et süüdi on (näiteks politsei, linnavalitsuse jne) tegemata töö.

Primitiivne oleks öelda, et poliitikud ja ametnikud on midagi tegemata jätnud. Ma ei arva, et kakluste, peksmiste, röövimiste jms põhjused on jäägitult kõrvaldatavad. Kindlasti ei ole.

Inimene on üdini ebausaldusväärne loom. Kõik inimesed. Me lubame midagi ka iseendale ja arvame, et me ei tee seda või teist enam kunagi (näiteks jätame suitsetamise või joomise maha, hakkame tegema sporti, toitume edaspidi üksnes tervislikult), kuid juba üsna pea märkame, et teeme seda jälle, mida me justkui ei taha, ei pea õigeks jne.

Õigusteadust õppinuna ja ajakirjanduses töötanuna olen alati arvamusel, et ka avaliku arvamuse kohtuotsuse korral tuleb valida nõrgema poole emotsionaalne toetamine.

Praegusel juhul on selleks need kaks mehehakatist, kelle keerulisest elusaatusest on korduvalt juttu olnud.

Ka Tartu peksujuhtumi kannatanu Jaanuse intervjuust jäi mulle tunne, ta mõistab, miks nendega on nii läinud. Avalik sõnapeks on sageli sama julm kui füüsiline peksmine. Kuid seda harrastavad enda meelest intelligendid.

Inimese kujunemisel on oluline roll keskkonnal, kuid mitte ainult. Geneetilisi ja pärilikke tegureid on võimatu üle hinnata.

Paljudes lugupeetud perekondades on musti lambaid ning õnnetutest perekondadest on sirgunud vaatamata trööstitutele oludele pärleid, olümpiavõitjaidki. Jeesus ütles, et vaeseid on meie juures alati. Olgu vaimust või lihast, rääkimata rahast.

See, milline inimene on, ei sõltu ainult tema tahtest. Või võimest oma hingelist tahet füüsiliselt kehtestada, näiteks olla korralik, tubli. Riikliku sundi peame rakendame paljudes valdkondades.

Ka ministrid ületavad ametiautodega kiirust ning kui vahele jäävad, kukuvad vabandama. Või sõidavad lugupeetud inimesed napsiselt ringi ning paluvad vahele jäädes kergemat karistust. Aga kui nad oleksid mulle või mõnele väiksele koolijütsile otsa sõitnud? Aga halastame, muidugi. Sest ka meile on halastatud.

Üks vana nõukogudeaegne nali oli: «Kui meie koolidirektor kooliaias herneid sõi, ütles õpetaja ikka: miski inimlik ei ole talle võõras!»

Eksija (loe: ka paadunud kurjategija) ründamine ilma kõigi olude selgumiseta (mis ei pruugigi selguda) ei ole tasakaalukas käitumine.

Kohtunik peab olema mõistlik, tark, stabiilne. Isegi kõige hullema retsi üle ei saa kohut mõista sõnadega: «Sa raisk, ma veel näitan sulle! Kärva seal kongis! Võllas on su koht!»

Avalikul kohtumõistmisel ajakirjanduse vahendusel me seda aga kohtame. Loomult kurjade inimeste hulk on arvestatav ka nende hulgas, keda peame arvamusliidriteks – kellele meedia annab sõna, võimaluse anda juhtunule välisel vaatlusel hinnang. Omakohtul ei tohiks aga eriti poliitikute sõnapruugis olla vähimatki kohta.

Poliitikute hulgas on vaimseid tänavakaklejaid või lausa peksjaidki omajagu. Neid, kes lükkavad prügikasti ümber, ning kui mõni teravmeelne kodanik neid korrale kutsub, algab vaimne peks.

See on ülemaailmne trend, mille võrdpildiks on kujunemas Donald Trump. Eesti näiteid ei tahagi tuua, et mitte peksa saada.

Kuid kuidas saab tõsiselt võtta raske saatusega noormeeste avalikku vaimset hukkamist inimeste poolt, kelles puudub kaastunne, hoolivus, empaatiavõime?

Ma ei suuda kuidagi anda õigust vägivallale, mida tuleb takistada alati. Kuid ma ei suuda õigustada vägivalla ravimist vägivallaga, olgu vaimse või füüsilisega.

Toomas Paul lahkas kunagi Maalehes inimese loomust ning tõi välja, et inimese isikuomadused on seitsme- ja saja-aastaselt samad, ainult et pika eaga muudab elu inimese mõnevõrra kinnisemaks. Kui inimesed ütlevad, et nad lahutasid seepärast, et nad kasvasid lahku, ei vasta see tõele. Nad olid nii erinevad, et ei suutnud kokku kasvada.

Kui inimene on justkui kogu aeg hea olnud, kuid siis järsku halvaks muutunud, siis on see halb olnud olemas temas kogu aeg ka varem. Kui inimene on justkui kogu aeg halb olnud, kuid siis järsku heaks muutunud, on see hea temas olnud kogu aeg ka varem. Inimesed ei muutu, nad avanevad.

Ka nendes «halbades» poistes on head, kuid peame suutma seda avada. Ühiskonnana.

Tartu ei ole mingi peksupealinn. Tapatalgud Pariisis ei tähenda, et kogu riiklik julgeolekukorraldus on Prantsusmaal väga halb ning kõike seda oleks saanud ära hoida. Alati saab riske vähendada, kuid osa neid realiseerub igal juhul. Ka Norras. Mis kõiki jahmatas. Riigis, kus kõik on justkui hästi.

Inimene on ettearvamatu. Enamik allub korrale, kuid kõik ei allu. Enamiku puhul aitab ühiselureeglite selgeks tegemine, kuid kõigi puhul ei aita. Keskkonnal on mõju, kuid see pole jäägitu.

Me peame leppima, et isegi kui teeme väga palju, et valdav osa ühiskonnast oleks teistega arvestavad kodanikud, on neid, kes seda ei ole. Paradiisi loomisega maa peal ei ole veel hakkama saadud kuskil pool maailmas. Risk jääb. Kuni elab veel mõni inimene.

Mõnevõrra saame isikliku käitumisega halbadesse või saatuslikesse olukordadesse sattumist vältida. Jaanus mainis, et lapse kaasasolek muudab edaspidi tema jaoks asja. Kuid mitte lõpuni. Ka kõige tasakaalukamad inimesed võivad endast sedavõrd välja minna, näiteks välise ärrituse mõjul, et korda saata midagi enneolematult halba ja kahetsusväärset.

Elada tuleb ettevaatlikult. Kuid siiski ei ole elu lõpuni meie endi kätes. Asjad juhtuvad. Head ja halvad. Loodame ja pingutame, et rohkem head.