Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Tarbija on ahnem kui kaupmees

486
11.10.10, Delfi, Janek Mäggi: Tarbija on ahnem kui kaupmees Ahne ja ihne ei ole mitte ainult kaupmees, vaid ka tarbja. Kui hind on ühes poes odavam kui teises, jookseb ta ummisjalu sinna. Tarbija on kaupmehest ahnemgi, sest ta tahab alati saada “kaks ühe hinnaga” ja parem veel, kui ei peaks kauba eest üldse maksma.

Umbes viis aastat tagasi viidi Eestis läbi uuring, milles inimestelt küsiti: mis on esimene asi, millest lähtuvalt nad oma ostuotsuseid teevad?

Kaks kolmandiku eestimaalastest vastas, et selleks on (võimalikult odav) hind.

Kui tahad olla “müüv” kaupmees, ei ole vaja teha muud, kui müüa oma kaupu odava hinnaga. Ainult müügist muidugi ei piisa, vaja on ka kasvõi ühesendist müügikatet, et teenida raha.

Legendaarne jaekaubandusguru Sam Walton, kes 6. juulil 1962 avas esimese Wal-Marti (olles selleks ajaks 44-aastasena jaekaubanduses kätt proovinud juba pikemat aega), mõistis: oluline ei ole mitte see, milline on sinu müügikate (ehk marginaal), vaid see kui palju sa ajaühikus (nt päevas, nädalas jne) raha teenid. Sam mõistis, et slõuganiga “Alati madalad hinnad!” on võimalik teenida mahtude pealt kordades rohkem, kui tegid seda tema rammusa marginaaliga konkurendid.

Eestis on elu palju keerulisem kui Ameerikas, sest meil ei ole mahte. Tarbijana võime olla ju solvunud, et Saksamaal (kus elab 82 miljonit inimest, millega riik on rahvaarvult Euroopa Liidu suurim) on paljude kaupade hinnad odavamad kui meil. Eesti hindade peamine võrdlusalus saab olla siiski teine kohalik kauplus. Pakk piima on igal juhul odavam osta lähimast jaekauplusest, kui sõita selleks auto või lennukiga Berliini, kus see on kroon odavam.

Pole sugugi vale väita, et kaupmehed, ärimehed (ja tegelikult ka kõik muud tegelased, olgu lüpsijad, riigikogujad, kunstinikud, kultuuriinimesed, sportlased) on ahned, mõni ihaldab lihtsalt eelkõige raha, teise jaoks on vaja ka au ja kuulsust (edevus on ahnuse üks vorme). Samas ei pea me sellepärast ülemäära muretsema – konkurents paneb kõik paika. Ahne ja ihne ei ole mitte ainult kaupmees, vaid ka tarbja. Kui hind on ühes poes odavam kui teises, jookseb ta ummisjalu sinna.

Tarbija on kaupmehest ahnemgi, sest ta tahab alati saada “kaks ühe hinnaga” ja parem veel, kui ei peaks kauba eest üldse maksma. Vaevalt on Eestis täisealist inimest, kes ei ole mitte kunagi ostnud ühtegi kaupa allahinnatult või hinnasula ajal. Ja pärast läinud koju ja mõelnud, et milleks mulle seda vaja oli?

Kõrgemad hinnad aitavad säästa väga palju keskkonda. Ületarbimise vältimiseks ei ühtki muud piirajat kui jube" kallis kaup. Rocca al Mares soodsate hindadega kingapoe avamise järel oli meedia täis pealkirju “Odavad hinnad röövisid mõistuse” jms. Ja see mõistus tõesti läks. Jutt, et hindu ei tohi tõsta, on hea juhul, kui hinnad on “õiged”. See väldib inflatsiooni, mis toob kaasa raha väärtuse alanemise. Kuid kui hind on “vale” ehk nõudlus on pakkumisest suurem ja kõik kes tahavad, on võimelised kaupa ostma ka varuks, on see halb ja ainult halb.

Kõik katsed turgu kunstlikult reguleerida toovad kaasa anomaalia, mis varem või hiljem lõppeb halvasti. Samas toovad turumoonutusi kaasa mitte ainult regulatsioonid, vaid ka manipulatsioonid. Ligi 115 miljardit laenukrooni (mis on praegu Eesti eraisikute laenude jääk), ei manipuleerinud mitte ainult kohalikku kinnisvaraturgu, vaid kogu Eesti elu – majandusest kultuuri, poliitika ja spordini välja.

Investeerimisfilosoofial, et turul on alati õigus, on sügav iva sees. Kui täna maksavad ajad niipalju kui nad maksavad, siis see ongi nende õige hind. Kuid see hind ei pruugi püsida kuigi kaua. Homme ahnitsevad tarbjad teisi kaupu teises poes ja kõik on muutunud. Tsiteerides kultusfilmi Viimne reliikvia: “Me ei ole täna need, kes me olime eile, ja me ei ole homme enam need, kes me oleme täna.” Ei ole põhjust arvata, et hinnad, mis täna tõusevad, homme ei lange. Ja vastupidi. Ning peamine põhjus, miks turul kõik muutub, on tarbija – mis talle (täna) meeldib ja mis (homme enam) ei meeldi. Tema otsustab, milline tootja või kaupmees jääb ellu ja milline mällu. Sam Waltoni konkurendid, kes müüsid kaupu kuni 5%lise müügikatte asemel 30%ga ja enam, läksid peale 6. juulil 1962 alanud revolutsiooni (loe: hinnasõda) kõik riburada pankrotti.

 

"