Janek Mäggi, "Olgu või Poola tomat!"

Eestis kasvatud tomat on parem kui Hispaania või Poola oma. Leedu maasikas ei ole nii mahlakas kui Eesti maasikas. Eestlased eelistavad omamaist toitu. Eesti toit on kuidagi turvalisem – kes teab, millega need poolakad oma põlde väetavad!

Reaalses elus saavad Poola, Hispaania ja Hollandi põllud kohati vähem kemikaale kui Eesti omad. Eesti põllumees areneb ju ka. Selleks, et Eestis saada hispaanlastega sarnast saagikust, on vaja kõvasti rohkem väetada. Seal on poole väetise eest päike. Eesti mahetoit maksab ka kaks korda rohkem kui mittemahe.

Eesti toidul on kaks dimensiooni – Eestis kasvatatud toit ja Eestis valmistatud toit. Hea ja puhas toit kasvab enamasti kodus peenral. Viimasel ajal on muidugi mureks, et naabri Mallel enam lehma pole, sõnnikut samuti mitte. Aga enda kasvatatud asjad on märkimisväärse kvaliteediga. Kuigi kartulil on 20 mugula asemel 5 mugulat all. Sõltub muidugi aastast.

Hea kaup kasvab selle inimese põllul, kes ei tee sellega äri. Poekurgil on nii võõras maitse, et rikub võileiva ära. Kuuldavasti ei ole Eesti pikad poekurgid kunagi mulda näinud, isegi mitte selle lõhna tundnud. Kasvavad geeli peal. Kunagine jutt, et kõike saab poest, miks ise kasvatada ja vaeva näha, ei pea paika. Asi on maitses.

Pekisaagimise mood kestab

Keskmine eestimaalane on kinni väga kindlates toitumisharjumustes, mis naljalt ei muutu. Pekki sööme samasuguse isuga nagu nõukogude ajalgi. Eestlased on soomlaste tüüpi rahvas, kes pigem sööb end surnuks. (Venelased on prantslaste tüüpi rahvas, kes pigem joob end surnuks.)

Prantsusmaa president Jacques Chirac on öelnud, et Inglismaal on Euroopa kõige viletsam köök, ainult Soomes on hullem. Prantsusmaal olla loomulikult Euroopa parim, vist ongi. Soome köögi osas oli Chiracil aga õigus. Soomlased surevad Euroopas kõige enam valest toitumisest põhjustatud südamehaigustesse. (Prantslased seejuures kõige enam liigse veini ja konjaki tarbimise tõttu maksatsirroosi).

Eestlased on võtnud üle meie peamise turismikliendi kombed ja tavad. Me sarnaneme üha rohkem. Soome ühes ametlikus reklaamvoldikus on Helisingis kaks peamist vaatamisväärsust Suomenlinna ja Tallinn. Uskumatu, aga tõsi.

Soome köök ja söök on taasiseseisvuse ajal kõige enam Eesti (s)öögikohtade menüüd mõjutanud köök. Tallinnas käib restoranis ka mõni eestlane, kuigi põhiklientuur on vähemalt suvekuudel välismaalased (ja kodusoomlased). Seetõttu leiab pippuripihvi restorane lausa hulgim. Sama lugu on Pärnus ja Saaremaal.

Kunagi ühes Pärnu hotellis ööbides imestasin, et õhtuse jumppa jaoks on palgatud soome muusik. Portjee selgitas, et soomlased võtavad pillimehe ise kaasa, mõni ka toidu. Kõik peab olema nagu kodus, aga poole odavam…

Parem on, kui kohti pole

Välismaal puhkusel või komandeeringus olles olen märganud, et toidule kulub märkimisväärne osa reisi eelarvest. Muidugi võib toituda ka McDonalds’is, kus on suhteliselt ühtlane tase üle kogu maailma ja tasuta tualett, kuid friikartulite maitse muutub isegi kõige paadunumale fännile ühel hetkel väsitavaks.

Kui kindlapeale valikud hüljata, muutub asi keerulisemaks. Kuidas valida söögikohta? Kõige tähtsam reegel on, et tuleb minna sinna, kus on palju rahvast. Kohalikud teavad, mis on hea. Ja küllap on siis hind ka enam-vähem vastuvõetav. Kohad, kus kedagi pole, on reeglina kehvad – vilets toit ja pätist kokad-kelnerid. Sama reegel kehtib ka Eestis.

Restoranis käimine ei ole muidugi igapäevalõbu. Ometi näitab see kõige paremini ka inimeste koduseid toitumisharjumusi – restoranides pakutakse seda, mida inimesed on harjunud sööma.

Eestis on kõige õudsem asi lastemenüü. Mida see sisaldab? Viinerit? Jah! Friikartulit? Jah! Ketšupit? Loomulikult! Midagi veel? Kokat! Hääl juhul Limpa. 15 aasta pärast on meie lapsed keskmiselt tõenäoliselt sama trullakad kui heaoluühiskondade hästi nuumatud sarnased produktid. Keskkond dikteerib seda.

Mitmekesisuse kesisus tapab, aeglaselt, aga kindlalt. Laiemalt on moraal see, et asi pole isegi selles, kui palju midagi on väetatud, vaid selles, kas inimesed üldse midagi värsket naturaalse vitamiinisisaldusega söövad.

Tomat võib olla kasvatatud kas või Poolas, aga peaasi, et tomat oleks tomat. Pool aastat soojas toas roiskumatult seisev piim ei ole minu arvates piim. Kuigi mugav on, ma möönan. Vahel tuleb kohe tahtmine jälle ise lehma lüpsta ja sooja piima juua – et päris piima maitse meelest ära ei läheks.

Kuigi enam kui pool Euroopa Liidu eelarvest läheb põllumajandustoetusteks, on rahvas näljas, toitudes suures osas rämpstoidust. Toit on kallis vaatamata sellele, et domineeriv koostisosa on säilitusaine.

Söömine, toit ja toiduainetööstus on täis uskumatuid vastuolusid, mis meid iga päev saadavad. Sööma ju peab, muidu sured nälga. Inimene on kõhu ori. Seepärast on see igavene äri. Toetuste osas ma nii kindel ei ole.