Janek Mäggi: "Suur raha või normaalne elu?"

Raha ja elukvaliteet ei ole sünonüümid, kuid neil on siiski omavaheline seos.

Suur raha või normaalne elu? 
Kui elu on raske, läheb rohkem inimesi maailma avarustesse õnne otsima. Eestist on lahkujaid olnud igal ajal. Tsaariajal, Eesti ja Nõukogude ajal – sõjaaegadest rääkimata.
Nii ka nüüd. Kaua sa ikka pöialt imed ja imet ootad. Tuleb tegutseda.
Sihtmaana on näiteks USA viimase 100 aasta jooksul püsivalt atraktiivne olnud ja ka eestlasi tõmmanud. Riik, kus näiliselt igast ajalehepoisist saab miljonär. Enamasti minnakse ju raha pärast. Kuid on ka tagasitulijaid. Siis on põhjus teine – elukvaliteet.
Läbilöömine on sageli pööraselt raske ja kontimurdev ülesanne. Konkurents on meeletu ja edu saadab vaid geeniusi. Kodus paistavad asjad lihtsalt reeglina koledamad, kui nad on, ja välismaal ilusamad, kui nad on. Tegelikult käib elu enamikus kohtades suhteliselt ühtmoodi.
Hiljuti avaldatud rahvusvahelise konsultatsioonikontserni Mercer Human Resource Consulting uuringu järgi on Tallinn 221 maailma linna seas elukvaliteedilt 89. kohal, Moskva 166. kohal.
Ometi on Moskvas palju rohkem rikkust (ja tõenäoliselt ka palju rohkem võimalusi rikkaks saada) kui Tallinnas.
Elukvaliteedi esinumber on hoopis Viin. Raha ja elukvaliteet ei ole sünonüümid, kuid neil on siiski omavahel kindel seos.

Õhust ja armastusest üksnes ei piisa

Elukoha valime (niipalju, kui see meil võimalik on) kahe asja järgi – kus saab piisavalt raha (on tööd!) ja kus on tore elada. Tihti ei lange need kaks asja omavahel täielikult kokku ning ühe osas peame tegema mõningase kompromissi. Peame otsima tasakaalu, mis sobib just meile.
Mõni linnamees kolib Tallinna linnakära eest Võrumaa kuplite vahele ja mõni võrokene põgeneb kolkakülast suurlinnatuledesse. Harjumuspärasest keskkonnast tüdinemine halvendab emotsionaalset elukvaliteeti.
Elukvaliteedi hindamisel võetakse arvesse kuritegevust, poliitilist stabiilsust, koolivõrku, tervishoidu, kaupade kättesaadavust jne.
Ühesõnaga kõike, mis teeb meie elu mugavaks, turvaliseks, huvitavaks ja elamisväärseks.
Selle kõige nautimiseks on vaja piisavalt raha. Ühe inimese jaoks võib samas kohas elukvaliteet olla mitu korda parem kui teise jaoks. Kui sul ei ole sobivat tööd, on esimene õnnetus majas.
Päris õhust ja armastusest ei suuda elada keegi, kuid motiveeriva töö korral on inimesel palju väiksemad materiaalsed vajadused kui sellel, kes teeb oma tööd vaid raha pärast.
Näitlejad-kunstnikud-muusikud lepivad sageli vähemaga kui igava äriettevõtte spetsialistid.

Mida on täielikuks õnneks vaja?

Väljarände tõukejõud on kunagist reklaamklippi tsiteerides «krooniline rahapuudus».
Kui majandusbuumi veel polnud, räägiti valjuhäälselt, et kõik paremad arstid lähevad minema.
Paljud läksidki. Siis tõsteti hüppeliselt palku ja osa tuli tagasi. Nüüd minnakse jälle. Raha on vaja selleks, et tõsta elukvaliteeti. Kuid raha ei anna seda sugugi igas keskkonnas.
«Soome ehitajaks!» hüüdlause saatel täitsid Tallinna ja Helsingi vahel seilavaid laevu mehed, kes paar nädalat sõid Soomes kaerahelbeputru ja magasid «kasarmutes», et perele raha teenida. Kuid siis küsisid endalt: mis mõte sellel on?
Eestis on palju eeldusi õnnelik olemiseks. Riik on turvaline ja stabiilne, looduskatastroofe on harva – kui selle aasta sääserünnak välja arvata.
Koos elav pere on palju suurem väärtus kui need lisakroonid-eurod, mida välismaal töötamine võib pakkuda.
Mitu tuttavat ei ole olude sunnil tööle läinud mitte Viini, kus on maailma «kõige ilusam elu», vaid Venemaale ja Ukrainasse, kus nad on oodatud.
Kõige rohkem ja lihtsamalt teenibki raha seal, kuhu mitte keegi teine naljalt tööle minna ei taha.
Sotsiaalset keskkonda ei saa samuti alahinnata. Käisin hiljuti Eestit väisanud sõbral külas, kes elab juba mitu aastat Balkanil. Ta abikaasa ütles, et iga päev on külalised ja nii tore on sõpradega suhelda.
Sõbrad tekivad aastatega ja distantsilt suhtlemine pole ikka see. Uuel «kodumaal» pole sotsiaalne võrgustik veel välja kujunenud ja ega tea, kas kujunebki. Nabanöör Eestiga on liiga tugev.
Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesed, kes pole oma eluga rahul, võtavad midagi ette. Üks võimalus on vahetada elukohta.
Kes pingutavad, saavad hakkama. Sageli on muidugi nii, et neil, kes saavad hakkama kodus, läheb kõik hästi ka välismaal ja kes ei saa hakkama siin, ei saa ka seal.
Tihti on nii, et välismaal (mida me pärisvälismaaks peame) on võimalik rohkem teenida pigem näiliselt – Londonis on konkurents mitu korda suurem kui Kiievis. Ja kui teenidki, siis elukvaliteedi arvelt.
Enamikul tublidest eestlastest ei ole aga mitte kuskil mujal parem kui siin – ja kui on raske, on mujal tõenäoliselt veel hullem.