Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: lapsepõlv olgu õnnelik!

625
28.09.12, Maaleht, Janek Mäggi: lapsepõlv olgu õnnelik! Eestis tuleks inimesi õhutada ehedale seksile, et oleks vilja rohkem. Kui aga maad kasta ei saa, ei ole külvamisest palju abi – kuivab ära.

70 000 last, täpsemalt nende vanemad, teiste seas mina, saavad oma laste kasvatamiseks peagi kaks korda rohkem raha. Selliste otsuste puhul ei olegi palju lisada, et see on ainult hea.

Aeg-ajalt tabangi end mõttelt, et avalikkuses arutatakse pikalt ja kaua asju, mis on kõigile niigi selged. Mõni poliitik vahel ju küsib, et kas see raha läheb ikka õigesse kohta ja mida need vanemad selle rahaga teevad – äkki joovad maha? Mõned joovadki, aga kindlasti aitab see väga paljusid, kes ei joo.

Et oleks rohkem vilju

Riikliku ümberjagamispoliitika kujundamisel tuleb lähtuda õiglusest, mitte õigusest. Sest õigus (seadused) võib olla ebaõiglane. Lapsed (ja vanurid) saavad ennast ise kõige vähem aidata. Ükski lapsetoetus või vanemapalk lapsi sündima ei pane, kui vaadata tervikut. Küll aga on ümberjagamissüsteemi vaja – et ühiskond areneks harmooniliselt.

Sotsiaalpoliitika eesmärgid on riigiti erinevad. Aafrikas jagavad valitsused kondoome, et iga vahekorra järel ei sünniks laps, kelle eest keegi ülemäära hoolt kanda ei suuda, või osapooled ei nakatuks haigustesse, mis viivad elu enneaegse lõppemiseni.

Eestis tuleks inimesi õhutada ehedale seksile, et oleks vilja rohkem. Kui aga maad kasta ei saa, ei ole külvamisest palju abi – kuivab ära. Lastetoetuste tõusul on kindlasti kastekannuefekt.

Lapsevanemana mõistan hästi, kuivõrd suur majanduslik koormus lapsed on. Ühest küljest saab loomulikult alati teha kõike odavamalt, kuid teisest küljest ei ole see alati see, mida lapsed meilt ootavad. Igal lapsel on väiksemaid ja suuri salaunistusi, mille teostumisele kaasaaitamine on lapsevanema võimuses.

Ma ei räägi sellest, et isad-emad peaksid lastele ostma asju, mida pole mõistlik omada. Samas mäletan oma lapsepõlvest hästi, kuidas sõbrad tulid külla ja sõid alati kõik meie saiad ära. Ema oli mul pagar ja Narva kohviku saiad kuulsad.

Paljud tuttavad mäletavad, et nad ei saanud lapsepõlves kunagi midagi, mida nad tõeliselt tahtsid. Kas või saiakest. Ja kui said, pidid seda veel venna või õega jagama. Kripeldus kestab elu lõpuni ning võib-olla teevad nad just seetõttu elus valikud, mis tulenevad sellest, nad ei ole kunagi kogenud tunnet, et on saanud midagi, mida on väga igatsenud või igatsevad. Ihnus on täitumata unistuste pseudonüüm.

Tavaline erakondlik trikk

Poliitikud võiksid lastevanematele anda ka soovitusi, kuidas lisaraha kulutada. Kuna hüpe on protsentuaalselt suur, võiks lapsevanem, kes vähegi saab, osta oma võsukesele selle “Narva kohviku saia”. Võiks mõelda ka muuseumile, kus kogu perega varem käidud pole, aga väga on tahetud minna. Ja miks mitte ka uuele jalgrattale, mis pidi tulema alles kahe aasta pärast.

Siis tunnevad lapsedki, et nende riik on neist hoolinud. Kui lapsed ei saagi teada, et raha juurde tuli, ei ole riigil täiendavast rahajagamisest kasu. Kodanikkond tugevneb, kui laps teab, et lisaks emale ja isale hoolib temast ka riik – laps ei mõtle sellele, et see oli üks tavaline erakondlik valimistrikk. Tema tunneb, et riik on nagu jõuluvana.

Ja kas laps peabki teadma, et see raha on tulnud maksudena emme-issi taskust? Lapsepõlv peab ju õnnelik olema!