Eesti tahab liiga palju palka saada

Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikser lubas Äripäeva konverentsil „Äriplaan 2015", et viie aastaga tõuseb Eestis miinimumpalk 800 euroni. Saali jaoks oli pärl sigade ette visatud – sotse toetas 13%, samas kui Reformierakonda toetas 46% kohalviibijatest. Mikser valis vale auditooriumi, kus mõtet esitleda. Lihtrahvas oleks rahul olnud.

Miinimumpalk on hingelt sotsialistlik, vaimult kommunistlik. Selle kunstlik tõstmine jätkab Indrek Neivelti välja käidud 1000eurose miinimumpalga ideed. Probleem ei ole ju selles, et ettevõtjad tahavad orjatööd, vaid selles, et nad ei suuda seda sobiva hinnaga edasi müüa. Iseenesest ei ole Eestis ühelgi terve mõistusega inimesel midagi selle vastu, et kõik eestimaalased saaksid head palka. Kuid Mikseri deklaratsioon ei suurenda (kogu) riigi tulusid, vaid jagab neid ümber.

See, kui mees annab oma palga naise kätte (nagu see on Jaapanis), ei tähenda, et pere sissetulek on suurenenud. Vaja on rohkem ostujõudu – igasse perre, kogu riigile. Ostujõud saab kasvada, kui sa teenid rohkem kui naabrimehed – Eesti puhul siis paremini kui lätlased, leedulased ja miks mitte ka soomlased. Kui kõik saavad sama palju juurde, jääb ostujõud samale tasemele.

Seepärast parandab palkade kiire kasv elukvaliteeti reeglina vaid lühikest aega. Saksamaal on kõva sõna, kui keegi saab aastas 2% palka juurde – ta on teinud karjääri. Muidugi on õige, millele Mikser viitas, et kõrgemad palgad toovad just madalapalgaliste puhul raha ringlusse kohe tagasi. Kuid tekitab ühtlasi inflatsiooni, mis vähendab ostujõudu. Saad 10% palka juurde, kuid hinnad tõusevad 12% ning kasu pole midagi. Rikkad tekitavad inflatsiooni palju vähem kui vaesed – nad teenivad märksa rohkem, kui kulutavad. Vaesemad võtavad veel laenu juurde ja kütavad inflatsiooniahju, millega raha väärtus langeb.

Vaesed elavad liiga kehvalt

Nii sotsiaaldemokraadid kui ka IRL rõhuvad siiski ühiskonna suhtes õigele asjale: sotsiaalset ebavõrdust tuleb järjepidevalt vähendada. Eestis on see liiga suur võrreldes näiteks Soome või Saksamaaga. Vaesemad ning madalapalgalised elavad rikaste ja kõrgepalgalistega võrreldes liiga kehvalt – isegi kui teevad liiga vähe tööd ja ei arenda ennast, et teenida sama ajaga rohkem.

Jüri Mõis tõi välja, et Eestis on liiga head autod ja elame kuninglikult, kuid endise Hansapanga juhina Mõis Harjumaalt vist märkimisväärselt kaugemal ei käi. Lõuna-Eestis ei ole paljudel inimestel isegi korralikku jalgratast – autost rääkimata.

Eesti Ekspressi dividendi-paremik näitas inimesi, kes teenivad miljoneid. Kuid hüperrikaste hulk on Eestis väike. Isegi Prantsusmaal ei ole neid teab kui palju ning kui presidendiks pürgiv François Hollande lubas aastas üle ühe miljoni euro teenivatelt inimestelt 75% tulumaksu võtma hakata, lubasid paljud neist ligi 5000 jõukurist riigist põgeneda. Eestis oli Ekspressi andmetel mullu selliseid inimesi dividendide järgi 27. Kui neilt oleks saanud 20,25 miljonit eurot (võttes ära kolmveerand), ei oleks sellest Eesti idapiiri kindlustamiseks piisanud.

Pururikaste taskusse võib riik rohkem kätt ajada küll, kuid üldist elatustaset tõstvaks laialijagamiseks sellest ei piisa. Ja kas see motiveerib rohkem teenima ning just Eestis – vaevalt. Kuid see peaks olema meie peamine eesmärk.

Võib-olla ongi Eesti poliitiliste hüüdlausete häda, et nad kuulutavad sihti, kuid ei vali suunda. Konkreetsed eemärgid (viie rikkama riigi hulka, miinimumpalk 800 euroni jne) ei ole halvad, kuid siis tuleb näidata ühtlasi seda, kuidas selleni jõuda. Tee peab olema läbitav ja jõukohane.

Mõistlik valitsus paneb inimesed tööle

Ma ei tea, kas riiklik majanduspoliitika suudab üldse olulisel määral riigi kui terviku tulusid tõsiseltvõetavalt suurendada. Kõik sõltub konkreetsetest inimestest, kelle geneetilist koodi valitsus ei otsusta.

Edukaid ettevõtjaid ei morjenda, kas käibemaks on 18% või 20%, kas tulumaks on 26% või 20%. Nad maksavad maksud ära ja trikitamisele aega ei raiska. Teevad veel suures koguses heategevust ka, nagu ma nii vähiravifondi "Kingitud Elu" kui Tallinna Lastehaigla Toetusfondi puhul kogenud olen.

Samas näitas konverentsi järelkaja, et ettevõtjad ei ole justkui riigiga (ja valitsusega) rahul. Kuid suure tõenäosusega ei ela paljud rahulolematud ettevõtjad riigi peal välja mitte riigi, vaid enda saamatust. Vaatlevad eduetalone ning imestavad, miks mina niipalju ei teeni. Kuid tööst alati ei aita – kaart peab ka jooksma, nagu üks edu kogenud ettevõtjast sõber kinnitab.

Astmelise tulumaksu idee on hakanud meeldima jõukamatelegi inimestele. Samas: mis mõttega me tulumaksu siis üldse langetasime? Võiksime tõsta selle taas 26%le ning saaks nõrgematele ja väetimatele rohkem jagada. Kuid need on vaid administratiivsed meetmed, kui kasutada peaminister Taavi Rõivase sõnu. Majandus peab kasvama, kindel see.

Eesti küsimus on üks: kuidas teeniksime ettevõtlusest piisavalt tulu, et sellest saaks ära elada nii inimesed, kes võtavad ette, kui ka riik tervikuna, sh kõik, kes saavad põhjendatult toetusi ja tuge.

Võib-olla ei ole valukoht ei administratiivsetes meetmetes ega miinimumpalgas, vaid meie ootused palga ja tema ostujõu kohta on suuremad, kui meie vaimsed ja füüsilised võimed ning eluetapp lubab.

Eesti on nagu äsja ülikooli lõpetanud vinniline spetsialist, kes arvab, et peaks töötama juhatuse esimehena ning saama eaka omaniku asemel ühtlasi kõik tema dividendid. Ning suvel saama kolm kuud surfata ja talvel kolm kuud mäesuusatada. Muidu ei mängi.

Kuid isegi kui meil on teadmised, puudub meil siiani taju, kogemused, suhtevõrgustik, treenitus, ühesõnaga hall pea. Eesti on alles 21aastane.