Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Meid võõra hundi hale ulg ei võlu

604
20.01.12, Linnaleht, Janek Mäggi: Meid võõra hundi hale ulg ei võlu Eesti kultuuri on popp haipida isegi sellisel juhul, kui ta on igav, ropp, labane, sisutu, säratu, noh, näljase üksiku agoonias hundi hale ulg – nagu on mitmed kaasaegsed “väärtkirjandusteosed” ja ka “väärtfilmid” ja “väärtteatrietendused”.

TEINE MAAKERA

Eesti rahvas taasavastas enda jaoks möödunud aastal teatri, kino, botaanikaaia ja palju muud toredat, millega saab aega viita ja ennast harida. Nii räägivad rekordeid purustanud numbrid.

Hästi tehtud, rahvas! Kuid miks me oleme aasta varasemaga võrreldes jälle veidi kultuursemad? Või kas me ikka oleme?
Lihtne selgitus oleks, et mõningane majandusliku stabiilsuse taastumine lubas vahepeal “lakanud” meelelahutamisega taas tõsisemalt tegelema hakata. Põhjused on muidugi sügavamad ja mitmekesisemad. Püüan mõned, sellised ekstravagantsemad, välja tuua.
Esiteks. Eesti kultuur on popp. Me oleme avastanud, et välismaine ei olegi ilmtingimata parem kui kodumaine – ta on kaugem, külmem, võõram, ka vastikum ja kallim. (Toidu kohta teame seda muidugi juba ammu.) Näiteks paar aastat tagasi Eestis käinud Madonna! Ta ei austanud meid üldse! Välismaisest on tüdimus peal! Kõik raha võttis ka ära! Ja kas me saime rohkem kui Anne Veskilt? Ei saanud!
Milleks J. K. Rowlingut ikka nuumata, niikuinii on ta rikkam kui Inglismaa kuninganna! Me vaatame (enamasti küll telerist) ära kõik Eesti filmid, isegi kui ameeriklased ütlevad, et meie paaritunnises filmis on paar minutit talutavaid kaadreid ja needki tuleks poole lühemaks ja tihedamaks lõigata. Ameeriklaste 3D-d peame juba omaks, sest lastele tehtud on ju lausa sulaselges eesti keeles!
 
Eestlane – tark, ilus ja armas
Eesti kultuuri on popp haipida isegi sellisel juhul, kui ta on igav, ropp, labane, sisutu, säratu, noh, näljase üksiku agoonias hundi hale ulg – nagu on mitmed kaasaegsed “väärtkirjandusteosed” ja ka “väärtfilmid” ja “väärtteatrietendused”.
Pole midagi, et “kirjanikul” midagi öelda pole – neli tähte lehel suures kirjas – ikka vähemalt 200 lehekülge kõva kaant – korralik asi, noh! Kes see ikka romaani kirjutada viitsib – Mats Traat, jah –, alla viiekümnestel elukunstnikel selleks aega pole. Vaja on urgastes hiliste öötundideni õitseda. 20 euro eest on selline moodsa kirjaniku raamat igati korralik kingitus moodsale inimesele, kes rohkem lugeda ei suudagi kui 4000 tähemärki nädalas (ehk veidi väehem kui käesolev artikkel). Kuid numbrid loevad. Mida rohkem raamatuid, seda parem!
Teiseks. Me meeldime üksteisele. Meie kultuuris on tõelisteks tegijateks tsunftid, kes suudavad üksteist õhutada ja tegutsemisele motiveerida isegi siis, kui tegevus peale Kultuurkapitali toetuse ühtegi senti sisse ei too (raamatuid keegi ei osta, filmi ei vaata). Me teeme raamatuid, mis kultuuriminister Rein Langi kinnitusel peavad raamatukogus olema, aga mida laenavad ainult autori kolm paremat sõpra, need, keda ta isiklikult ei tunne.
Kuid ikka lavastame ära mõne päris Eesti asja – hoiame lippu kõrgel. Ja tsunftide vastu ei tohi midagi öelda, sest see on nagu nõela torkamine otse endale tagumikku. The Economisti ajakirjanik Edward Lucas küll hoiatab meid eneseimetluse lõksu langemise eest, kuid mis tema, välismaalane teab. Eestlane suudab luua ja me oleme enda arvates selles maailma parimad. Kui mõne eestlase töö juhtub mõnel rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil näiteks äramärkimise saama, siis on meil kindel tunne, et kõik Eesti arhitektide tööd väärivad Saksa-Ameerika arhitekti, moodsa arhitektuuri pioneeri Ludwig Mies van der Rohe parimate töödega võrreldavat tunnustust. Ning Eestis sündinuna oleks Vincent van Gogh olnud lihtsalt üks paljudest.
 
Lõpp on siiski õnnelik
Kolmandaks. Meil ei olegi midagi targemat teha. Sagedase teatriskäijana tean, et meil on näitlejaid, kes mängivad elu suuremaks, kui ta on. Kuid me läheme teatrisse ka nägemaks, mida meie armastatud seriaalitäht siis ka oma üksluises igapäevaelus teeb.
Tõsine teater on nagu d¾äss (rohkem friigikalduvustega inimestele), sarjad ja pehme teater (muusikalid, suvetükid jms) nagu popmuusika – selline päris asi, mille saatel saab tantsu vihtuda. Ning õlut juues ja juustu nosides paksuks minna.
Neljandaks. Meil on korralik peavool, mis meid juhib. Peavoolu all ei pea ma silmas seda, et me oleks saanud pikselöögi otse pähe. Ei. Hoopis seda, et suudame luua arvestatavat eneseimetlust isegi väga väikestes sotsiaalsetes gruppides. Filmi esilinastus on meil selline sündmus, millelt ei puudu ükski endast lugu pidav kohalik staar. Üheltki oluliselt avamiselt ei puudu ükski endast lugu pidav poliitik. Viimasel ajal ei ole meil küll uusi loomaaedu avatud, kuid kõik uus muudab meid õnnelikumaks. Meremuuseumis toimunud “Õnnelik lõpp” kultuuripealinna aastale ütles ühest küljest, kui palju meil eelmisel aastal kultuuri oli ja kui kihvt see kõik oli. Kuid teisest küljest ei pannud peavool isegi tähele, et Tallinn oli sel aastal kuidagi eriline. Isegi kaitsepolitsei läbiotsimised ei suutnud kultuuripealinna ettevõtmist tõeliselt keskmise eestimaalase inforuumi tuua.

Tegelikult
Tegelikult on Eestis muidugi asjad hästi. On palju head. Kuid on ka palju keskpärasust või isegi rämpslust, mida kummardatakse tõelise pähe. Jätkugu meil tänavu rohkem kainet mõistust eraldada terad sõkaldest ning südamliku kirega oma maad ja kultuuri armastada. Päriselt. Seda tõelist osa.

Lisaks andmed hea külastusaasta 2011 kohta:

                                               Külastajaid    Aastane kasv
Eesti Kunstimuuseum               355 000                  16%
Tallinna loomaaed                     339 016                  10%
Tallinna linnamuuseum             189 149                   23%
Rahvusooper Estonia                160 000                   24%
Eesti Vabaõhumuuseum           128 929                   17%
Eesti Draamateater                   105 758                   14%
Tallinna botaanikaaed                 47 808                   27%