Mida sina vabatahtlikult teinud oled? Head

Jeesus Siiraki tarkuseraamatu 3. peatüki 30. salmis seisab: «Vesi kustutab leegitseva tule ja heategevus lepitab patte.» Patud võivad olla tulised, põletavad ja põlevad, kuid heategevus suudab kustutada leegi ning lepitada patud

Olen Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liige olnud 2002. aastast, 2005. aastast nõukogu esimees. Mullu 5. veebruaril asutasime Hille ja Toivo Tänavsuuga vähiravifondi «Kingitud elu». Oleme kogunud mitu miljonit eurot, mis on aidanud väga paljusid lapsi, päästnud elusid, pikendanud elupäevi. Olen annetanud väga palju vaba aega, teinud tööd selle nimel, et ühiskond muutuks läbi heategevuse paremaks. Ja ongi muutunud. Ma usun seda kindlasti.

Mõlemas heategevusfondis, mis on annetuste mahult Eesti edukaimad, on meil olnud üks jutt: esmalt ravime ühiskonda, alles siis haigeid. Me aitame inimestel saada vaimselt tervemaks, hoolivamaks. Kuigi Haigekassa väidab, et meie ei ole kulutõhusad, teeme seda ikka.

Heategevus on missioon. Tunne, et teiste kasu on suurem kui omakasu. Või et teiste kasu on suurim «omakasu» – hinge pääsemine saamahimu ja kalkuse ahelaist. Heategevus ei ole ainult religioosne tegevus. See on õilis ka neile, kes ei usu, et peale siinse, maise elu on veel midagi. Suuremat. Kuid heategevus aitab patusel inimesel (kelle hulka kuuluvad ka kõik jumalaeitajad) lepitada tema enda patte, mitte teiste omi. Ta aitab saada vabaks. Puhastada hinge.

Jõulude ajal tehtavaid heategevuskampaaniaid on hurjutatud – nad teevad seda omakasupüüdlikult, kampaania korras, see ei tule inimeste sügavaimast sisemusest. Tuleb küll. Heategevuse mõte ongi muuta patust inimest paremaks. Patuta oli ainult Jeesus. Ei ainsamatki muud.

Heategevus on nagu tõhusaim elustav ravim surmasuus (hinge)haigele. Sa annad midagi või koguni kõik ära – ja ei looda midagi tagasi saada. Sa teed teo ja tahad, et seda tehtaks edasi – järgmisele abivajajale. Apostlite tegude aegse koguduse meeleolus. Iga inimene, kes on andnud ära sendi, on paremaks saanud. Kui see sent oli tema viimane, on ta saanud palju-palju paremaks.

Inimesed (nt poliitikud) ja ettevõtted (turundajad), kes püüavad head teha kasu saamise eesmärgil (hääled, suurem müük), on oma palga kätte saanud. Selleski pole midagi halba – see on kaup kauba vastu, ost-müük. Kuid see ei õilista. Kui pasun on tegija ees puhutud, ei jõua selle kaik pilvedest kõrgemale.

Vahel, kui kuulen tipp-poliitikute südantlõhestavaid sõnavõtte, kuidas peab oma isamaad armastama jms, mõtlen, et nad teevad ju oma tööd: saavad iga liigutuse eest raha või muud hüve. Nende motivatsioon ei ole salajane heategu, vaid iseenda turundamine. See sobib ka, kuid selles olev paatos on vahel ebasiiras. Igal juhul mitte püha.

Meie võti saab olla vaid üks: me peame igaüks endalt küsima, võib-olla just jõulude ajal, kas oleme piisavalt terved, et teistelt midagi oodata või koguni nõuda. Kas oleme lähtunud armastusest, millega tema on meid õnnistanud? Kas oleme teinud head nii, et meie ees pole pasunat puhutud? Kas oleme olnud oma päästja ja lunastaja väärilised?

Ma tegelikult ei tea, kas mina olen olnud. Paar aastat tagasi salvestasime Toomas Pauli kodus koos saadet «Ajalik ja ajatu». Võtte vaheajal ütles Toomas midagi sellist: mida vanemaks ma saan, seda vähem tean, milline Jumal tegelikult on. Ta on lihtsalt niivõrd palju suurem ja erinevam sellest, mida me suudame endale ette kujutada. Ja ma arvan, et ka märkimisväärselt parem, kui me seda arvame.

Meie piiratus on see, miks me ei suuda mõista heategevuse tõelist suurust. Koos Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja Inna Karameri ning vähiravifondi «Kingitud elu» juhataja Toivo Tänavsuuga oleme hea tegemise kõrval aidanud luua võimalust head teha. See on meie heategu teile, head lugejad. Kui tunnete, et tahate meid aidata teha veel rohkem heategusid, toetage meid. Kinkige endale ja oma lähedastele seekord hoopis üks heategu – lastehaigla toetusfondi või vähiravifondi või kuhugi mujale, kuhu Jumal juhatab. Tehke kingitus Jeesusele – tema on meile juba niikuinii kõik andnud.