Loen inimesi

Kui vaatad edasi, näed surma.

Kui vaatad tagasi, näed elu. Surma, sest kõik, kes elavad, liiguvad samm-sammult surma poole, ehkki kõrvalt vaadates paistab, et nad elavad igavest elu. Mina nii ei oska. Ma unistan, et iga minu päev oleks rõõmuks neile, kes olid, ja ei kurvastaks neid, kes tulevad.

Elu on viiv võrreldes üüratu ajaga, mis me oleme surnud. Mõttekäik kaigub morbiidse ja võikanagi, kui sa pole sorinud väga vanades pildialbumites ning püüdnud tuvastada kõiki, kes nendel piltidel on, ja küsinud endalt: kellele nad need pildid tegid? Nad ei teinud neid ju endale, vaid tegid neile, kes tulid pärast neid. Meile. Mulle.

Seepärast võtsin ette tee vana sepa, vanaema vanavanaisa Kristjan Rosenbergi (1828−1910) hingeellu. Tema talupoeglik habetunud nägu mitmel iidsel, kuid kvaliteetsel fotol ütleb pärast esimese naise Mari matmist, teise naise Sofi leidmist, 11 lapsele isaks saamist, kes on päris eestlane. Tööhobune ja sugutäkk, pikaealine ja eluterve, kurnatud, kuid vastupidav.

Sündmusterikas elu

Tagasivaates näed elu, inimeste eluteed. Algust ja lõppu ning paljut, mis sinna vahele jääb. Pungil elurõõmu ja hingevalu, armurõõmu ja südamevalu. Meeleheidet ja lootusekiiri. Petmist ja üleaisalöömist. Lesestumist ning üksikuks jäämist. Kuid lõpuks ei loe miski – kõik lõpeb kalmistul. Surm võtab inimese, kuid elu jääb maha.

Otsisin viimase nädala jooksul oma Ukrainas elava õe Inga ja vanavanaema õetütre Evi Sootsiga (80) − raadioajakirjaniku, 42aastaselt lahkunud Terje Sootsi emaga − üles vanavanaema ja tema viie õe hauad (ühe õe ja venna haud on veel ees). Priipalus, Sangastes, Laatres, Tallinna Siselinna kalmistul. Tegime korda. Lilled ja küünlad. Kus vaja, värske liiv. Samuti tüdrukute ema, 1864. aastal sündinud ning 1962. aastal surnud Miina Grossbaumi haua. Terje on ühel pildil Miina süles. Aastane ja juba staar.

Nende lood, kellest kõigiga mul kohtuda ei õnnestunud, olid tähtsamad kui laulupidu. Käisime siiski ka seal. Kuid laulupidu on ilukirjandus. Väljamõeldud tekstid ja viisid. Inimeste elud, omade inimeste elud põhinevad tõestisündinud lugudel.

Huvitavad saatused

Olen hoolega kaevanud oma perekonna loos mitu aastat. Igas pildis, kohas, hetkes on elu. Päris on abielulahutus, päris on abort, päris on põgenemine Austraaliasse 30ndatel või Ameerikasse enne Teist maailmasõda, päris on taanlasest vanavanaema vanaisa Hans Wittig. Päris on patt. Päris on õde, kellega kohtusin korra paariaastaselt ja siis 2012. Isa sünniaastapäeval 15. veebruaril sain õetütrelt kingituse, Albina – olen vanaonu.

Olen viimasel ajal palju lugenud. Mitte raamatuid, vaid inimesi. Mind ei huvita, millise panga laskis põhja Konstantin Päts. Mind huvitab, kuidas vanavanaema kaksikõed Tallinnas ja Peterburis saksu teenisid. Miks ühe õe mehe hauaplatsile maeti hoopis teine õde.

Mind huvitavad need, kes on läinud ja enam kunagi tagasi ei tule. Täpsemalt: pole kunagi ära läinudki.

Vanavanaema õde Anna Rosalie Sall, kes mind lapsepõlves hoidis, sai täisealiseks aastal, kui Nikolai II oli veel troonil, ning lahkus, kui Lennart Meri oli valitud teiseks ametiajaks presidendiks. Tema enda kätega tehtud rosolje ja õunakoogi (tsaariaegsete retseptide järgi!) maitse on siiani suus. Talurahva hulgast võrsununa sai temast Tallinna daam 97 aastaks. Tema elus ma hingan.