Janek Mäggi: Viinaravi vajavad eelkõige keskealised

Alkoholi aastatuhandete pikkune pidulikult joovastav mõju on kõige vabastavam just noores eas – kus ei ole pettumusi, kibestumisi ja painavat stressi, millest on hirmsasti vaja vabaneda. Noor tarbib alkoholi, et oma elurõõmu vabastada. Vana aga selleks, et oma elukibedust peita ja peletada.

Põlvkonnad vahetuvad, probleemid on samad. Lihtne on 35sel või 40sel kurjustada, et 20sed hävitavad oma elu – joovad, laaberdavad ja liiderdavad (liiga palju).

Sest 40selt sa juba tead, miks ei ole hea nii teha. Esimesed hakkavad ära minema, haigustest ja purunenud eludest rääkimata. Miks nad siis ometi ei kuula?

Vaatame lähtepositsioone. 20selt on tervis hea. 40selt on keskpärane või halb. Noore jaoks on maailm huvitav ja kogemata, magamatus (näiliselt) ei kurna. Keskealine on kõigest kas küllastanud või pettunud luhtunud lootuste pärast. Noore sotsiaalsed kontaktid on vähesed. Vanem jätab isegi sõbra sünnipäevale minemata – ei viitsi lihtsalt, ja on juba joodud ka. Noorele on esimene armastus küll ilus ja tõeline, aga kõik tundub ees olevat – alati võib ju tulla keegi, kes on (veel) parem. Keskealine teab pärast kahte, kolme, nelja ..., kümmet suhet, et naiste/meeste ja veiniga on samuti – esimene pudel on eriti hõrk, teist tahaks seepärast, et esimene oli niiiii hea, kuid kolmas ajab juba oksele – tekkib alkoholi- või suhtemürgitus.

Seltskondlik üritus, kus ei tarbita üldse alkoholi, ei lähe käima. Noor inimene ei oska ega julge end avada. Olen märganud, kuidas tõeliselt vaguratest noortest saavad alkoholi toel tõelised “peoloomad” – sellised rõõmsameelsed ja õnnelikud. Valdaval osal juhtudest ei minda üle piiri.

Alkoholi aastatuhandete pikkune pidulikult joovastav mõju on kõige vabastavam just noores eas – kus ei ole pettumusi, kibestumisi ja painavat stressi, millest on hirmsasti vaja vabaneda. Noor tarbib alkoholi, et oma elurõõmu vabastada. Vana aga selleks, et oma elukibedust peita ja peletada.

Pidamata karkust halvaks, on enamik täiskarsklasi sunnitud seda olema, mitte vabal tahtel. Minu hea klubikaaslane ja sõber Jüri Arrak on korduvalt avalikkuses rääkinud, miks ta tilkagi kangemat kraami ei tarbi – sest kunagi sai tarbitud liiga palju. Alkoholiga on selline lugu, et enamik inimesi on vähemalt korra elus temaga liiale läinud ja oksendanud, kuid enamikust alkoholikuid siiski ei saa. Noorele on alkohol põnev. Ja kui siiralt aus olla – alkohol on ka maitsev (eriti kui selle maitseid ja pruukimist tundma õppida). Alkohol muutub aga eriti vastikuks siis, kuid teda on väga palju ja väga tihti. See on rohkem keskealiste häda.

Isiklikult arvan, et alkoholi tuleb suhtuda/tarbida mõistusega ja enamikel inimestel seda mõistust on. Mina proovisin esimesest korda teadlikult alkoholi tõenäoliselt aastavahetusel 1980/1981 (pluss-miinus aasta). Meie Lasnamäe uues kortermajas oli kombeks, et trepikojanaabrid käisid vana-aasta õhtul üksteisel külas – head uut aasta soovimas. Isa valas šampuse (toona kutsuti vahuveini nii) suurde kristallkaussi ja kõik jõid sealt lonkshaaval. Meie trepikojas elasid Anne Paluver ja Paul Poom. Tol õhtul oli neil külas ka Urmas Kibuspuu. Näitlejad olid rõõmsameelne rahvas ja ütlesid: anname poisile ka. Vaatasid vist, et 7aastane mehehakatis vahib sellise küsivalt uudishimuliku pilguga, et peab ka talle pakkuma. Muidugi ma tahtsin proovida ja seda maitset mäletan siiani hästi – see oli väga-väga hea!

Mõni aasta hiljem, nii 1988/1989 aitasin maal vanaemal mitu aastat järjest koduveini teha – rabarberitest ja õuntest. Olin siis umbes 15-16aastane. Siis sai sõbraga ühel suvisel hilisõhtul 3liitrine purk pooltoorest koduveini kahe peale prooviks tühjaks joodud. Seda, kui halb mul hakkas, mäletan samuti siiani. Kõik, mis me sisse jõime, selle me ka öösel suu kaudu küüni heintesse, kus me magasime, välja lasime – ja õhtuse toidukorra samuti. Loomulikult jäime vanaemale hommikul kohe vahele ja häbi oli küll. Emale ja isale ta sellest minu teada ei rääkinud. Ta ikka hoidis meid. Tagantjärgi on mul mõlema kogemuse üle hea meel.

Ühest küljest olen ma nõus, et noortele peab rääkima, millised võivad olla alkoholi kuritarvitamise tagajärjed. Teisest küljest ei usu ma eriti, et alkoholist tondi maalimine, meid eriti edasi aitab. Sest mulle tundub, et keskealised joovad vähemalt sama palju kui noored, kuid nende tervis pole enam see ja sealt need infarktid tulevad. Eriti võikalt kõlab minu arust demagoogia, et kõige halvemad asjad noorte jaoks on “alkohol, seks ja narkootikumid”, nagu ma ühest propagandareklaamist lugesin.

Esiteks: alkohol on kultuur ja iga kultuuriga saab väga halvasti ringi käia, kuid seda ei tee sugugi mitte kõik (ja ainult noored). Teiseks: ilma seksita ei sünniks ühtegi last (kuigi tänapäeval pole seegi enam täiesti absoluutne) ja miks halvustada kahe inimese armastuse ülimat väljendust? Kolmandaks: miks võrdsustada kultuuri ja armastust millegi enesehävituslikuga? Noortel on sageli rohkem mõistust kui keskealistel ja isegi päris eakatel – kui me räägime üksteisemõistmisest.