Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Ja kus siis meie medalid on?!"

239
04.08.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Ja kus siis meie medalid on?!" Osa küll sõidavad, aga tulevad tühjade kätega tagasi. Ainult veel ei tea, kes täpselt.

Peking on ukse ees. Kõik kunagised olümpialootused Pekingisse ei sõida. Andrus Värnik näiteks. Osa sõidavad, aga tulevad tühjade kätega tagasi. See on juba ette teada. Ainult veel ei tea, kes täpselt.

Olümpiakomitee president Mart Siimann ütleb, et kui tuleb kolm medalit, siis oleks see juba ime. Kuna kõigi aegade suurimas olümpiakoondises on 47 sportlast – on tõenäoline, et mõni ime sünnib. Mina ootan ikka üllatusi ka – mõnd erakordset saavutust.

Kuid kellele neid olümpiamedaleid vaja on? Esmalt muidugi sportlastele endile. Olümpiavõitjaks tuleb ikkagi konkreetne inimene, kes on võimekas ja andekas ning reeglina teinud selleks ka aastaid tööd, et selle tulemuseni jõuda. Tee olümpiavõiduni nõuab sageli kogu sportlase elu – täielikku pühendumist.

Muidugi on tore, kui mängib Eesti hümn ja lehvivad Eesti lipud, kuid väga imelik on, kuidas enne tulemust ei taheta sporti toetada (või hurjutatakse, et sportlane igal üritusel enda, Eesti või maailmarekordit ei püsita) ja pärast tulemust jääb mulje, nagu olümpiavõitjaks tuli samal ajal ka sadakond ametnikku, sponsorit jne.

Kui näiteks Urmas Sõõrumaa teenib järjekordsed miljonid, ei kostu, et president ja peaminister helistavad talle ja kiidavad: tubli mees, Urmas, sa oled nüüd Eesti rahva oma ja sinu raha samuti! (Mis paraku maksude kaudu muidugi on.)

Kaotada juba oskad, aga võita?

Saavutama peab. Spordi ja sportlaste halvustamine on osa inimeste kitsarinnalise maailmapildi väljendus. Sport ei ole halvem kui kultuur, poliitika, äri, heategevus või mis tahes muu eluvaldkond. Ta on üks osa ühiskonnast, kus on omad reeglid. Sport õpetab inimesi püsitama eesmärke ja neid ellu viima. Teiste eluvaldkondade esindajatel on spordist palju õppida.

Head sportlased on need, kes oskavad kaotada. Veel paremad need, kes oskavad võita. Külastasin eelmisel nädala alanud ja praegugi kestvaid Euroopa noorte meistrivõistlusi kabes. Ligi 400 last võistleb tiitlite pärast erinevates vanusegruppides. Mõni kaotaja lõi laual nupud pärast allaandmist kohe segamini – küllap selleks, et treener ja kaasvõistlejad ei näeks, kui labaselt" ta kaotas. Mõni võitja ei suutnud varjata oma üleolekutunnet. Mis on sama labane.

Eesti tippsportlaste hulgas on kabelastega sarnaseid käitumismaneere ette tulnud palju. Sportlast ei tasugi kritiseerida tema nõrga tulemuse pärast ühel konkreetsel võistlusel, käitumise pärast aga küll. Samas, palju on meil neid avaliku elu tegelasi, nt poliitikuid, kel on alati hea tuju ja kes alati räägib tarka juttu?

Kuulsusel ja suurusel ongi üks oluline vahe. Kuulsus võib tulla hetkega, suurus pika eaga. Võib-olla ongi Jüri Jaanson üks sümpaatsemaid Eesti tegevsportlasi, et ta oskab võita? Head isikuomadused aitavad saavutada ka näiliselt saavutamatut.

Kuldmedalist on selgelt vähe

Sportlaste medaleid on vaja ka Eesti rahval. Olümpia on meelelahutus, tulemused on rahvustunde ehitamine. Ikka on parem elada riigis (või töötada firmas või kuuluda parteisse või mängida teatris või...), mis on edukas.

Isegi siis, kui see edu ei ole meie endi edu, tekib meil tunne, et meil on võimalik sellest osa saada. Miks muidu on London, Pariis ja Amsterdam täis sisserändajaid, kes elavad peost suhu, vahel isegi tänaval, ja kui neid jälgida, siis nad on pigem õnnelikud kui kurvad.

Seekord võiksime aga teha paar asja täiesti teistmoodi kui varem. Kui tulevad medalid, siis tunnustagem sportlasi ja jätkem neile vähemalt mulje, et igaüks meist ei taha nende saavutuse särast killukest ka oma kuuele. Las sangarid tunnevad end sangarite, mitte tänuvõlglastena.

Kui aga peaks minema nii, et ei tule ühtegi medalit (või mõni medalilootus jääb medalist ilma), siis võiks Eesti rahvas pidada seda enda kaotuseks. Ärme tümita sportlast ja tema treenerit ning nõua Olümpiakomitee presidendi tagasiastumist.

Kui tuleb kuld, on see sportlase kuld eelkõige, kuid kui tuleb läbipõrumine, on see Eesti rahva läbipõrumine eelkõige. Iga rahvas väärib oma juhte, aga ta väärib ka oma sportlasi.

Väike nõu ka sportlastele. Püüdke võita väärikalt. Tõelised tähed on need, kelle kohta teised seda ütlevad. Rahva tunnustuse saavutamiseks ei piisa ainult kuldmedalist, selleks on vaja osata ka võita. Mitte üks kord, vaid kogu elu.

"