Marko Pomerants: A nagu aabits, P nagu Pomo

Rahel Lepp

Marko Pomerants, kes ületas sel nädalal 60. eluaasta künnise, soovib poliitika tegemisest tagasi tõmbuda, aga kavatseb veel kümme aastat ettevõtluses asjalik olla.

Et lihtinimene ei saa ka viis aastat hiljem (Bitter Orange OÜ asutati 2019) üldjuhul aru, mis teenust Pomerants pakub, otsustas mees kirjutada raamatu “Minu PR”, mis seda selgitab. “Raamat on minu enda kingitus mulle endale, ja pidu tuleb kuu aja pärast koos raamatuesitlusega, aga mitte igavalt, vaid uhkelt,” lubas Pomerants.

Seega pidu polegi veel olnud. “Kartulisalatit küll sõime, pojad naiste ja lastega kinkisid mulle plätud ja Rakvere teatri kinkekaardi ning viigipuu bonsai. Hiljuti viisime sünnipäeva nimel naisega ellu ka Saksamaa-reisi, kus viiel päeval kuuest sadas kui oavarrest,” sõnas Pomerants rahuolevalt, sest geoloog end sellistest pisiasjadest teadagi häirida ei saa lasta. „Naisele külm ei meeldinud üldse,“ lisas ta samas.

“Romantikasoont minus ei ole ja lennupiletid said ka soetatud AirBalticust peaaegu tasuta,” selgitas Pomerants kiiresti. “Kingitused on meie peres alati praktilised, millele eelneb pinna sondeerimine. Kui lapsed olid väikesed, siis küll sünnipäevalaps lauldi üles, aga kui poisid kasvasid ja hakkasid seda nõmedaks pidama, lõppes seegi traditsioon,” laiutas mees vabandades käsi, et midagi erilist sünnipäevadega seoses rääkida pole.

Aga minnes kümne aasta kaupa ajas tagasi, ühtteist põnevat ikka meenub. “50. sünnipäeva tähistasime abikaasaga koos Rakvere linnuses ja see oli majanduslikult kõige efektiivsem, sest peo nimi oli Pomerants 100 ja kingiti puha sajaeuroseid, üks sajadollariline ka,” meenutas mees viimast suurt juubelit ja ainsat enda korraldatud pikalauapidu. “40. sünnipäev oli äge, see möödus Islandil, kus mina viibisin sotsiaalministrina ja me Tarja Haloneniga käisime kohalikele naistele õpetamas, kuidas edukas olla,” meenutas Pomerants.

30. sünnipäev saabus aasta enne maavanemaks saamist, kui mees töötas keskkonnatalituse juhatajana ja pole millegi märkimisväärsega meelde jäänud. “20. sünnipäev möödus Afganistanis, 10-aastaseks saades olin koolipoiss,” tegi Pomerants juubelitele tiiru peale.

Kui sünnipäevakingituseks ilmub Pomerantsi sulest õige pea raamat, järjekorras teine (esimeseks oli “Minu ministeeriumid” 2018), siis on paslik uurida, missugused raamatud on Pomerantsi ennast kõige enam mõjutanud.

“Kindlasti aabits!” hüüatas Pomerants. “Ma soovitan kõikidel aabitsat tähelepanelikult vaadata, aabitsast vaatab vastu terve selle ajastu elu,” on Pomerants vaimustuses. “Näiteks P juures on sõna pesema ning pilt pesukausist taburetil, praegu on enam kui 80% Eesti inimestest ühisveevärgi kasutajateks,” tõi ta isu äratamiseks ühe näite. “Mu enda aabitsa andis ema ära ja ma olin tema peale väga pahane, aga ostsin endale antikvariaadist samasuguse,” on ta rahul.

Teiseks ja tema elu ilmselt kõige enam mõjutanud raamatuks on K. Jurmini “Kõik tööd on head”, kus väike Marko sai tuukri, vaalapüüdja, kombaineri, optiku ja arhitekti ametite kirjelduste kõrval teada, mis tööd teeb geoloog. “Ma ei lasknudki sellest enam lahti,” sõnas Pomerants. Kuna tol ajal sai kõrgkooli minnes korraga sisse astuda ainult ühele erialale, oli selleks geoloogia.

„Mägedes, taigas ja kõrbetes leidub veel hulgaliselt valgeid laike. Ookean on aga üksainus 360 miljoni ruutkilomeetri suurune valge laik! Ja maapõu!....Siin algab terra incognita kahe-kolme kilomeetri sügavusel….”.

NB! Pomerantsist sai täpsemalt hüdrogeoloog.

-         Katkend K.Jurmini raamatust “Kõik tööd on head”

Praegu on mehel käsil koostööpartneri Janek Mäggi raamat “Päevik 2005-2023. Kõigil pasunasse ja võrdselt!”. “See on paks ja kurnav, aga põnev,” kiitis Pomerants.

“Mul on muide olnud 60 aasta jooksul ainult viis kodu – aastani 1982 Kursi küla, aastatel 82-83 ning 85-89 Narva mnt 27 ühiselamu Tartus, vahepeal erinevad kasarmud Omskis ja Afganistanis, hiljem korter Kadrinas ning viimased 30 aastat maja Moonakülas,” tõi Pomerants välja oma kirju elukäigu juures üsna üllatava fakti.

Kõige põnevamaks perioodiks oma tööelus peab ta kolme ministrimeti kõrval hoopis aastaid 2011-2014, kui töötas õiguskomisjoni esimehena. “Ma ütlesin küll Mart Laarile, et kas sa segane oled, ma olen ju geoloog, aga lõpuks oli see mulle kõige arendavam ja perspektiivikam periood, mis õpetas pilti veelgi laiemalt nägema, seega pean Marti tagantjärele tunnustama” kiitis endine sotsiaal-, sise- ja keskkonnaminister.

Kõige huvitavamaks ajaks elus peab Pomerants aga ülikooliaega. “Eriala õppimise aeg tekitab sulle tulevikuvõrgustiku, kursusekaaslastega, eriti poistega, suhtleme siiani, ja olgugi, et ühest on saanud poliitik, teisest õppejõud, kolmandast ettevõtja, siis omavahel suheldes oleme ikka Miša, Pets ja Pomo nagu vanadel aegadel,” rääkis Pomerants. Pomo oli nimelt tema enda hüüdnimi, mida nimetatud ringkond ka 40 aastat hiljem tarvitab.

Muide, umbes kümme aastat tagasi oli televiisoris saade, kus looduskaitseseltsi tudengid näitasid kusagilt leitud suuska, millele peale kirjutatud Pomo. “Nii et kümme aastat tagasi oli üks minu suusk veel elus,” sõnas Pomerants rahulolevalt.

Kodus kannab Pomerants aga kolmandat nime – Suur Asja. “Lapselaste jaoks oleme me abikaasaga mitte mamma ja papa, vaid Suur Asja ja Väike Asja ja mulle see väga meeldib, sest siis ma tunnen ise ka, et olen suur ja asjalik,” naeris Pomerants. Suur Asja on ta juba kolmele väikesele Pomerantsile, ja neljaski on juba “kalendrisse kirjutatud”.

Suure Asja sünnipäeva paiku ei ole küll ükski lapselaps ilmavalgust näinud, küll aga meenub Pomerantsile siinkohal üks teine kokkusattumus. “Kui mina sündisin 24. septembril kell 20.45, siis minu vanaema otsustas ära surra 24. septembril kell 20.45,” sõnas ta. Ise oli ta tollal tudeng, ega suuda enam meenutada, kuidas ja kuna info temani jõudis. “Võimalik, et ema saatis järgmisel päeval telegrammi “Marko tule koju vanaema suri ära punkt”, aga täpselt ei mäleta,” tunnistas Pomerants. Telegrammi kiirusele tollal väga loota ei saanud, sest mehele meenub juhus, kus ta pani Norilskis teele telegrammi, mille kaks päeva hiljem ise kodus vastu võttis.

“Mul on kümmeaastakuplaan,” teatas Pomerants. Nagu eespool öeldud, olla veel kümme aastat ettevõtluses äge, aga mitte ainult. “Esiteks rahvatervis ehk enda tervise eest hoolitsemine, teiseks noorsootöö ehk lastelastega tegelemine, kolmandaks jätkata neli korda nädalas saunatamisega ja neljandaks tõmmata tagasi poliitikast,” loetles Pomerants. “Küllap oleks volikogus minust ka edaspidi kasu küll ja veel, aga minu osalemine seal ei ole linnale hädavajadus. Ei ole nii, et kui Pomerantsi pole, kukub Rakvere linn kokku. Ei kuku. On 722 aastat olnud ja on edasi!”