Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Lahkudes kustuta tuli?"

181
10.12.07, , Janek Mäggi: "Lahkudes kustuta tuli?" Suur osa varasid jagatakse jälle ümber. Koore võtavad ka seekord välismaalased.

Ehitajad ütlevad, et tööriistu saab juba laenata ilma järjekorrata. Mööblitootjad ütlevad, et järgmisel aastal planeerivad nad väiksemat käivet, kui tuleb tänavu. Pangad tõstavad intresse nii hoiustele kui ka laenudele. Inflatsioon purustab rekordeid.

Eesti majanduses on jälle aeg, kus töö on au sees ja selle eest saab raha. Reis Lollidemaale on selleks korraks möödas, sest Buratino sai valgustatud.

Kuulasin hiljuti ühe ettevõtte tegevjuhti, kes rääkis: Näe, teenisime siin 50 miljonit krooni kasumit eelmisel aastal. Kinnisvarameestega võrreldes tundus, et polegi midagi. Nüüd vaatan, et sellel aastal on see juba suur raha, sest osa kinnisvaramehi on päris miinuses."

Moeäri häda on, et igal kevadel ja sügisel tuleb tuima järjekindlusega uus kollektsioon peale, vahel suveks ja talveks ka. Kuid ühe ja sama sukaga klienti kaks korda ei raba. Eriti seepärast, et üks tootja ahvib teist igal teisel juhul järele. Eriline saab olla vaid esimesel hetkel.

Rikkust saab laenata

Et moeäris särada, peab sellega tegelema kogu aeg. Ühe kollektsiooniga võib metsa minna. Nagu praegu kinnisvaraga. Ühe-projekti-mehed ägavad.

Eesti majanduses õitsevad firmad, kes on oma valdkonnaga tegelnud pikaajaliselt ja süsteemselt. Läänemaailmas on tavapärane, et hiigelkasumit tõotavad riskiprojektid suures osas kõrbevad.

Riskiprojekt on nagu vargil käik – mingi jälg jääb Hercule Poirot’ jaoks ikka maha ning pettasaanud võtavad kaabakad kinni. Sest hiigelkasumeid teenitakse alati kellegi arvelt.

Eesti kinnisvarakunnid said rikkaks ikkagi seeläbi, et tavakodanikud end aastakümneteks võlgadesse laenasid. Selle raha, mille üks kinnisvaraturult kasumina välja võttis, jäi teine pangale võlgu. Uut raha, mida näiteks eksport tooks, kinnisvarabuumiga Eestisse ei tulnud. Isegi suur osa ehitusmaterjale tuuakse väljast sisse.

Ometi ei ole muretsemiseks väga põhjust. Esiteks, jõukaks saab siiski laenu võttes, võõra rahaga. Ameeriklaste võlakoorem on meeletu, kuid nad on suutnud selle varaks muuta. Laen aitab investeeringuid võimendada.

Teiseks, alati saab välismaale tööle minna. Eesti keskmine palk on sedavõrd väike, et isegi kui kodumaal enam tööd ei ole või palk ei suurene küllalt kiiresti, on lihtne leida siinsamas lähedal Soomeski piisavalt tasuv töökoht. Ja kes kodus teenib liiga palju, võib minna väiksema palgaga tööle. Supiraha saab ikka kokku.

Kolmandaks, ka langeval turul on võimalik teha head äri. Ettevõtete väärtused kukuvad (näiteks Tallinna börs on oma tänavusest kõrgtasemest kolmandiku võrra allpool) ning neid on võimalik kokku osta – aktsiahaaval või tervikuna.

Hansapank ja Ühispank läksid 10 aastat tagasi praeguses mõistes peenraha eest svenssonitele sarnases majanduskeskkonnas. Praegu on kindlasti turul palju häid firmasid, kus omanikel on mõne valearvestuse tõttu närvid läbi ja nad on nõus need võileivahinna eest ära andma. Muutuste ajal, kus kõik kardavad oma vara turuväärtuse pärast, ei ole tark varasid müüa, vaid pigem osta – kui on raha. Näiteks Lõuna-Eesti talusid pakuti 10 aastat tagasi mõnekümne tuhande krooniga. Müüjad ei saanud sellest mitte rikkamaks, vaid jäid vaesemaks.

Huvi on, aga raha pole

Turuväärtus ei peegelda alati asja tegelikku väärtust, vaid turu likviidsust ehk kas osta soovijail on raha või mitte. Ostjaid ei ole Eestis vähemaks jäänud, aga raha on vähem ja see on kallim.

Sellest tulenevalt jäävad mõned ostud lihtsalt tegemata ja mõned ärid kannatavad. See on umbes nii, et lähed poodi, tahad leiba osta – raha pole ja krediitkaardi limiit on ületatud – lähedki sama targalt koju tagasi. Leib kuivab letil kivikõvaks ning tootja võib pankrotti minna, kui selliseid rahatuid on palju ja tootja ei osanud säärast olukorda piisavalt selgelt ette näha.

Enamik Eesti ettevõtjaid, kellega viimasel ajal rääkinud olen, on valitsuse peale päris kurjad. Nad näevad majanduse ebastabiilsuses suurt süüd valitsusel, kes laristab raha ametnike palkadele ja tegeleb tühiste probleemidega, mis ainult jama kaela toovad ja raha riigist ära viivad või siia toomata jätavad. Majanduskeskkonnas, kus keegi täpselt ei tea, mida tulevik toob, lükatakse esimeses järjekorras kõik võimalikud strateegilised ja kulukad otsused edasi. Järgmisel aastal valmib Eestis mitu korda vähem uusi hotelle kui tänavu. Töökohavahetust tasub kaaluda tõsisemalt kui seni.

Kuid vaevalt asi nii hull on, et Eesti rahast ja inimestest tühjaks jookseb ning viimane tule kustutab. Pigem on ikka nii, et suur osa varasid jagatakse jälle ümber. Nendelt, kellel vaba raha ei ole, nendele, kellel on. Koore võtavad ka seekord välismaalased nagu 10 aastat tagasigi, aga see ei ole enam vahu-, vaid juba kohvikoor. Lahjem.

"