Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kuum ora tagumikku aitab kindlalt

586
03.10.11, Õhtuleht, Kuum ora tagumikku aitab kindlalt Milline võiks olla stimulus kreeklaste jaoks? Ka kreeklased vajavad eurotsooni nagu õhku – kõva raha, mis on küll valus, aga toob stabiilsuse.

Ühest küljest oleme teada saanud palju absurdset – kuidas Kreekas on ebanormaalseid palku, preemiaid ja altkäemakse makstud. Teisest küljest oleme suhteliselt tuimalt analüüsinud, miks Eesti Kreeka-suguseid, meist rikkamaid riike «aitama» ei peaks.

Ometi on päris palju põhjusi, miks meile Kreekat väga vaja on – tema stabiilsust ja hakkamasaamist. Täpsemalt öeldes eurotsooni püsimist, mille liige oleme.

Eestil on eurot vaja, kuigi euro on valus. Sest see on päris raha. Euro saatuse pärast muretsevad nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Itaalia ja Hispaania. Kõik Euroopa suured peale Inglismaa. Tegelikult ka tema, sest euro stabiilsus või ebastabiilsus mõjutab Briti majandust märkimisväärselt. Euroga ei ole me üksi. Ja kollektiivne jõud on võimas.

Kroon läks korda vaid Rootsi ja Soome pankadele, kes oma koduste devalveerimiste järel elasid aastaid hirmus, et see juhtub ka Eestis, ning levitasid Andrus Ansipi terminit kasutades kõhutundeanalüütikute seisukohti Baltimaade majanduste kehvast seisust ja peatsest hävingust.

Raha stabiilsust näitab pikaajaline ostujõud

Paraku olidki meie majandused nende endi poolt Soome-Rootsi-Norra laenuraha täis pumbatud ja paljude kohalike ettevõtete käive ei tulenenud mitte nõudlusest turul, vaid laenuraha pakkumisest pankadest. Kui selle laiajooneline pakkumine lõppes, ei olnud enam võimalik luua ettevõtteid, mis sündisid vaid laenuraha kiireks kasumiks keeramiseks – olid need siis halva kvaliteediga ehitusfirmad, kinnisvaraga hangeldajad või kes iganes.

Euroga on lugu teine. Nagu vanasti oli Soome marga või on siiani USA dollariga. Neid oli võimalik vahetada reaalsete kaupade vastu ka veidi pikemas perspektiivis kui aasta või paar. Stabiilsus tähendab aga valu.

Päris raha (millel on pikaajaline ostujõud) teenimine on alati olnud raske. Ning kiusatus seda päris raha homse arvel laenata on väga suur. Nii kerkisid ka Eesti põllupealsed elamurajoonid – me laenasime ju päris raha (eurosid), kuigi teenisime kroone, mis olid tagatud ainult Eesti riigijuhtide ausõnaga, et seda ei devalveerita. Ning selle ausõna püsimine oli kriisi saabudes üsna tugeva löögi all. Kuigi sissetulekute märkimisväärne vähenemine (nii palgalanguse kui ka hindade tõusu tõttu) tegi ära sama töö, mida oleks teinud krooni devalveerimine – me jäime vaesemaks.

Kriisiga saime teada laenu halvad küljed. Kuid sellel on ka palju häid külgi. Võõra raha kaasamine raha teenimiseks on väga normaalne tegevus. Laen on nendest kõige odavam. Kui turul müüakse aktsiaid, siis sisuliselt tähendab see, et võetakse väga kallist laenu (jagatakse omandit, millelt loodetakse märkimisväärset tulu), millega oma firmat arendada.

Laenuraha hind võib olla 5–10%, kuid omanik ootab omakapitali tootluseks vähemalt 30%, parem veel palju rohkem. Reeglina loodab ju iga omanik, et kui ta saab lisaraha, suurendab ta sellega ka oma vara väärtust ajas hüppeliselt.

Laen võib olla kaval ja tark

Ka raha laenamine on hea äri. Kui laen on piisavalt tagatud ja seda makstakse korralikult tagasi, on intressid panga jaoks nagu maast leitud raha – rahal on hind ja see on reeglina väga kallis.

Riigi välisvõla väiksus ei näita alati, et seda riiki on väga hästi majandatud. Ka Eesti oleks kriisi sügavamas põhjas võinud erasektorilt palju odavamalt tööd tellida, kui ta teeb seda praegu. Kohati on vahe isegi mitmes korras. Kui see hinnavahe laenuintressidesse arvutada, näitab lihtne matemaatika, et Eesti riiki tegi rumalasti, et ta paar aastat tagasi rohkem laenu ei võtnud ja usinamalt ei ehitanud seda, mida ta praegu niikuinii teeb. Samas – olid muidugi ka riskid. Sest keegi ei osanud kindlalt väita, mis seisus me oleme. Ja kui oleks väitnud – kas ühiskond oleks uskunud?

Ning nagu me teame – kulude vähendamine vähendab alati ka tulusid. Seetõttu teevad Kreeka kõik kärpimised nende olukorda ka tulude poolel veelgi raskemaks.

Samas, sakslaste ja prantslaste suur riigivõlg on neile pigem kasulik – nad panevad teiste raha enda jaoks tööle ja teenivad tänu sellele palju rohkem kui need, kes neile selle raha suhteliselt odavalt (sh Eesti) hoida annavad. Hiiglaste rikkuse taga on kääbuste hirm (kodus raha põleb, pole kuhugi panna) ja saamatus rahast raha teha.

Karl Marx ütles, et proletariaat ei ole piisavalt makstud, et osta asju, mida kapitalistid toodavad. Kuid kui proletariaadile maksta piisavalt, siis tulemuseks on Kreeka. Riiki hoiab ülal ikkagi erasektor ehk äri, seda ei tasu unustada.

Muidugi on vaja riiki ka hallata, kuid see on ainult kulu. Kahjuks peab erasektor selle kulu hüvitama mitte ainult riigikogule, vaid sadadele tuhandetele ametnikele, kelle tööviljakus ei ole keskpärane mitte ainult Kreekas, vaid kõigis Euroopa riikides, sh Eestis.

Inimene on oma loomult laisk ning kui tal ei ole stimulus’t (terava otsaga kepp, millega ergutati eesleid ja orje – eesel on teatavasti tuim loom, keda lihtne peksmine või togimine tööle ei pane, aga kuum ora tagumikku aitab hästi), ei teeks ta parema meelega midagi!

Milline võiks olla stimulus kreeklaste jaoks? Ka kreeklased vajavad eurotsooni nagu õhku – kõva raha, mis on küll valus, aga toob stabiilsuse. Selleks peavad nad leppima Karl Marxi poolt üles tõstetud lahendamatu probleemiga – ilma tööta õnne ei ole, kuid kui õnne ei ole, ei ole ka tööd.

Kreeklased ei ole kindlasti rumalamad kui meie. Nad lihtsalt kasutasid mõnda aega ära võimalust, mida oleme ka meie teinud – nad elasid homse arvelt. Reeglina ei saa selline olukord kesta igavesti.

Nüüd tuleb haavu lakkuda – ning kui raha ka juurde laenata, siis selleks, et seda homme veel suuremaks rahaks muuta. Aristoteles Sokrates Onassis seda oskas. Küllap oskavad ka nüüdsed tegijad.