Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Maksa nii vähe kui võimalik!"

406
15.02.10, DELFI, Janek Mäggi: "Maksa nii vähe kui võimalik!" See, et riik on repressiivorganisatsioon, teame kõik — nõuab seda, mille jaoks ta pole vaeva näinud — lihtsalt tugevama õigusega.

See, et riik on repressiivorganisatsioon, teame kõik — nõuab seda, mille jaoks ta pole vaeva näinud — lihtsalt tugevama õigusega. Arvamus pole muidugi uus. Kui variserid Jeesuse käest küsisid: „Kas keisrile peab pearaha andma?“, küsis Jeesus vastu: „Kelle pilt raha peal on?“ Oli keisri pilt ja vastus kõlas: „Andke keisrile see, mis keisrile kuulub!“ Makse tuleb maksta.
Mis teha. Tulude deklareerimisel on tark ära kasutada kõik võimalused, mis võimaldavad makse maksta võimalikult vähe ja tagasi küsida võimalikult palju. Kontrollida, et kõik koolitused ja annetused on sisse kantud, teha abikaasaga ühisdeklaratsioon jne. Seaduse piires muidugi.
Eeltäidetud deklaratsioon on mugav ja internetis deklaratsiooni esitamine isegi põnev — kui saad teada, et saad kasvõi mõnituhatki makstud tulumaksu tagasi, on deklaratsiooni esitamise eest saadud isegi kompensatsiooni — „töötasu“. Seega, deklaratsiooni esitamine on sageli kasulik ja sissetoov tegevus. (Kuigi see on meie endi raha, mida me tagasi saame.)
Filosoofilisem küsimus on hoopis see, kas makstud maksud olid õiglaselt suured, kas erandid piisavad jne. Tundub, et mida ühetaolisem maksusüsteem on, seda parem. Maksuerandite kaudu püütakse juhtida ühiskondlike protsesse (mis on veidi kraavi vajunud), kuid enamasti neid kraavist välja ei aidata. Võib hoopis juhtuda, et just nende erandite tõttu lähevad asjad veel rohkem kraavi.
Muidugi on tore saada makstud eluasemelaenu intressidelt (küll piiratud ulatuses, aga siiski) tulumaks tagasi. Teisest küljest, kuigi ma ei usu, et see soodustus tegelikult kinnisvarabuumile kuigivõrd kaasa aitas (pigem ikka odav raha ja selle küllus kogu maailmas), oli tal teatav emotsionaalne tõukejõud suuremaid laene võtta küll.
Reeglina ongi peaaegu kõik maksuerandid oma olemuselt halvad, sest nad moonutavad konkurentsi, tekitavad ebavõrdsust (keegi ikka ei taipa mõnd krooni tagasi küsida) ning viimaks: need, kellele nad on suunatud, suurt ei võida. Olgem ausad: see, kes võttis eluasemelaenu tänu sellele, et saab tulumaksu intressidelt tagasi, ei oleks tohtinud üldse laenu võtta (liiga suure hättasattumise riski tõttu).
Kui maksud on ühetaolised, siis kodaniku seisukohast ei olegi suurt vahet, kui suured nad on. Nipitamine ja trikitamine eriti ei aita. Kõigil on võrdsed võimalused (mida piiravad muidugi oskused, teadmised, kogemused, õnn jne, aga siiski) teenida tulu ja kui see on teenitud, maksta makse.
Kes see ikka hakkab kolima mõnda teise riiki, kuna seal on tulumaks paar protsenti madalam. Võib-olla ainult mõned äri- või spordituusad poevad kõrgete maksude eest Monacosse peitu, kuid selleks, et sinna pugeda, pead juba enne püstirikas olema.
Maksude maksmine ei olegi nii suur piin, kui seda aegajalt püütakse näidata. Enamik ettevõtjaid maksab ka Eestis maksud hea meelega ära (saab vaevast ja painest lahti) ning tegelikult on tekkinud ka sotsiaalne vastutustunne. Me saame ju aru, et teid on vaja, koole ja lasteaedu ka, isegi kui meil endal autot või lapsi pole. Solidaarsusprintsiibist kahjuks mööda minna ei saa.
Eestis tagastati mullu üle 0,5 miljardi krooni tulumaksu. See on „sotsiaalabi“ ja riiklik „nõrgemate“ aitamise kompensatsioon. Küsimus ei ole ju ainult selles, et raha said tagasi rikkamad, kes suutsid kulutada raha näiteks õppemaksu tasumisele. Tähtis on ka see, et tänu sellele kulutusele sai keegi korraldada ringe ja sai palka ka. Meie ühiskond oli vähem turukeskne — kui keegi klaveritunnis käia ei taha, pole ka klaveriõpetajal tööd ning see oskus kaob ühiskonnas tervikuna ära. Riik, kus elavad ainult kaevurid või töösturid, ei ole jätkusuutlik.
Ega see kinnisvarabuumgi halb olnud. Sugugi mitte. Mitmed minu tuttavad (sugulased, lapsepõlvesõbrad jne) on elus korralikult raha saanud vaid korra — kui nad said ehitada. Tegelikult oli tore, et vähemalt need kolm-neli aastat oli neil tore elada ja nende eest maksti ka makse. Praegu on ehitajatele (kui üldse) palgapakkumised ikka maksuvabad (ümbrikus noh!).
Normaalne inimene ei taha makse maksta. Kuid normaalne inimene maksab nad seaduskuulekalt ära, kui ühiskond on nii kokku leppinud. Nii vähe kui võimalik.