Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Mõttetud valitsejad

17.04.2015, Maaleht, Janek Mäggi

Riigikogu valimiste järgne võidujoovastus sai mööda enne,kui alata oli jõudnud. Paljud inimesed Eesti ühiskonnas mõistsid: me ei valinud Eestile mitte värsket visiooni, vaid seda, milliste maksude tõusuga kinni maksta erakondade pilti saamiseks välja käidud sotsiaalsed lubadused.

Koalitsioonilepingus on märkimisväärsel kohal laused, mis konstateerivad, mis juba on, või lubavad analüüsida, mis võiks olla, kuid ei pruugi. Keskerakondlase Kadri Simsoni kriitika, et mõõdetavaid eesmärke pigem ei ole, on õiglane.
Päris kõigega ei saa leppida Peibutuspardid Maris Lauri ning Anne Sulling lendasid Riigikokku, kõigis valitsusparteides tegid tähelennu mitu tuntud broilerit (kui kasutada üldlevinud arusaama, olemata kuri või pahatahtlik). EKRE on tulistatud sõelapõhjaks (ja nad ise on selleks hea meelega ka saanud). Vabaerakond on näidanud selgroogu ning sellega IRList reitingu järgi koguni mööda rallinud, ent kauaks seda rõõmu jagub, kui opositsioonis konutada? Kuid kõik see ei ole probleem. Võime muidugi leppida, et meil ei ole Rein Langi teravmeelsusele ligilähedalegi küündivaid ministreid, v.a Jürgen Ligi. Võime leppida ka sellega, et kolme või kahe endise peaministri asemel on valitsuses ainult üks. Me võime leppida isegi sellega, et meil on mitu ministrit, kes rahva ja poliittehnoloogide koostöö tulemusena ei kõlvanud Riigikokku, kuid valitsusse kõlbavad küll.
Kuid ühe asjaga on Eesti rahval väga raske leppida: meie valitsejatel ei ole mõtteid, mida neile usaldatud ja antud võimuga peale hakata. Õnneks on president Toomas Hendrik Ilves ainuüksi sellel aastal korraldanud rahvusvahelises meedias mitu punklaulupidu, “4-tunniga-on-kõik-läbi” saab tõenäoliselt klassikaks. Riigipeal on vähemalt selge arusaam, milles seisneb Eesti probleem ning ta on pakkunud ka lahendusi, kuidas seda lahendada. Ma ei ole kunagi uskunud, et toetuste tõstmine võiks üheski riigis elu paremaks muuta. Ikka vastupidi. Kui me ei suuda inimesi tööle motiveerida, siis ei ole ka ülemäärast kasu, et meil lapsi sünnib. Inimesed, kellel on käed-jalad otsas ja selge mõistus, peavad suutma tööjõuturu konkurentsis läbi lüüa. Praegu ehitab Eesti poputusühiskonda.Mind ei häiriks see palju, kui seetõttu ei topiks valitsus oma kätt võõrasse taskusse, s.o minu omasse. Aga riik, mis jagab lastele hariduse asemel raha (ma imestan, kuidas Ligi suudab sellise riigi valitsuses töötada!), on surnud. Ta ei hinga enam. Mind ei häiriks see palju, kui seetõttu ei topiks valitsus oma kätt võõrasse taskusse, s.o minu omasse. Aga riik, mis jagab lastele hariduse asemel raha (ma imestan, kuidas Ligi suudab sellise riigi valitsuses töötada!), on surnud. Ta ei hinga enam. Kommunismi saab muidugi ehitada ainult nende inimestega, kes meil on. Paluks vähem sekkumist! Positiivse poole pealt: mida vähem valitsus oma kodanike ellu sekkub, seda parem. Olgu omaette. Tegelgu passiivse maksutõusuga ning passiivse toetuste jagamisega ehk püüdku vältida mõlemat. Valitsusel ei ole mõtet eeldada, et kodanik on rumal ning ei suuda ise oma eluga hakkama saada. Eestimaalane on erakordselt kohanemisvõimeline loom. Eestil on vaja mõtlevat valitsemist. Mõttega valitsejaid. 4-tunniga-on-kõik-läbi-presdient meeldib mulle igal juhul rohkem kui analüüsime-toetame-soodustame-tunnustame-valitsus. Ettevõtjate päev ei motiveeri ühtegi ettevõtjat rohkem tööd tegema ega rohkem maksu maksma. Motiveeriks stabiilne ärikeskkond, kus pidevalt ei tõsteta makse – kuna “katteallikaid” on vaja. Just sellest on viimasel ajal puudu jäänud. Eesti on talumees, kes augustis avastab, et kartuleid oleks vaja, aga kevadel unustas maha panna. Kolesõna “strateegia” on väga levinud. Kuid mis on Eesti riigi strateegia? Analüüsime?!