Janek Mäggi: "Kroon jääb meile niikuinii!"

Eestis on kindlad mantrad, mida me kordame. Need on absoluutsed vankumatud tõed, mida küsimuse alla ei seata. Kaanon. Üks selline on euro tulek.

Küsisin tuttavalt välismaal elavalt ettevõtjalt, mida ta eurost ja Kreekast arvab. Ta märkis, et esiteks on Kreeka ja Euroopa majanduse suhe nagu Tallinna ja Paide oma. (Reaalne mõju on pigem olematu – poriplekk särgil ei tähenda veel, et mees särgis on oimetu.) Suure eelarvedefitsiidiga Suurbritanniast ei räägi keegi. Teiseks arvas ta, et rahaliidu lagunemisprotsess on vältimatu ja euro kadu tulevikus kindel – suured sisevastuolud, erinevad elustiilid, tarbimiskultuur jne.
Eestis on kindlad mantrad, mida me kordame. Need on absoluutsed vankumatud tõed, mida küsimuse alla ei seata. Kaanon. Üks selline on euro tulek. Ja selle kõike päästev jõud meie majandusele. Me mõtleme harva, et äkki on veel mõni võimalus. Ivari Padar, endine rahandusminister, otsustas meid eelmisel nädalal veidi ehmatada: eurota jäämine oleks suur tagasilöök!
Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Olli Rehni jutt, et Eestile ei ole euro tagatud, on ohumärk. Kui näiteks Euroopa lennufirma teatab, et võib-olla lend venib 3-4 tundi, on üsna tõenäoline, et võite võõrasse lennujaama jääda ka ööseks. Euroopalik PR on selline, et iga sõna on ülimalt läbikaalutud ja alati öeldaks pigem vähem. Et keegi ei ehmuks. Kõigepealt öeldakse, et koer on väsinud. Siis, et ta magab. Siis, et tal võib olla midagi viga. Ja siis ehk sedagi, et ta on ammu surnud. Õnneks on eurota jäämiseni veel mitu sammu.
Ma olen üsna kindel, et meie igioptimistlikul ja Euroopa väidetavalt kõige sportlikumal peaministril Andrus Ansipil on peas valmis jutt ka selleks, kui peaks tulema otsus, et uuel aastal rahaliit siiski Eestisse ei laiene. (Kuigi ta peab seda praegu võimatuks: me oleme kriteeriumid täitnud! Varsti selgub, kas tal on õigus.)
Ansip suudaks kindlasti rääkida veenvalt ka teiselt poolt: pole see euro nii eluküsimus ühti, vaadake millised probleemid ja vastuolud Euroopas on ja tegelikult ei suuda eurokriteeriumitele peale Eesti mitte keegi vastata – mis me sinna hädaorgu otsime! Võtame suuna USAle, kus majandus kasvab 7% aastas ja teeme taaskord imelise tiigrihüppe.
Euro kasutegur on nagu buumiaegne kinnisvarahindade tõus. Kui euro kurss ja maine olid tipus, oli teda tore omada. Kui ta enam tipus ei ole, pole nii tore – võrreldes nt dollariga. Kuna meie raha on euroga jäigalt seotud, teeme me euroga kõik Ameerika mäed kaasa nii või naa.
Oluline on aga mõista, et Eesti majanduse vereringe on valdavas osas seotud hoopis ühe teise rahaga, mis on Euroopa Liidus kasutusel vaid ühes riigis. Selle riigi pankade raha pakkumisest sõltub, kas Eesti majandus õitseb (nagu 2005-2008 algus) või kiratseb (2008. aasta teisest poolest siiani). See riik on loomulikult Rootsi, kus kroon kehtib uljalt edasi.
Kui Rootsi pangad raha (loe: laene) majandusse oluliselt juurde ei anna, võib euro meie ärielu veelgi koomale tõmmata. Äri käib ikka seal, kus on võimalik võtta riske ja parem suuremaid. Kuid nende võtmise ja nendelt teenimise võimalust euro hoopiski kahandab. Ülimadala marginaaliga ärid jäävad kohalikele statistidele, mitte tõsiseltvõetavatele ärihaidele, kes võiksid meile siia investeeringuid tuua ja töökohti – vähemalt neidki! – luua.
Eurohaibist on tüdimus. Keskkond on muutunud. Kui me euro ka saame, siis siseneme temasse kõrghetkejärgsel ajal, kus edasine näib olevat langus. Pärast Lehmani pankrotti arvasid ka meie tipp-pankurid, et no kuidas see meid ikka mõjutab – meie oleme seotud ju Skandinaaviaga. Seda nad aga ei taibanud, et Skandinaavia oli seotud USAga. Majanduses on lumepalliefekt pigem reegel kui erand.
Euro tulekust või mittetulekust ei sõltu mitte midagi. Küsimus on, mida otsustavad Rootsi pangad – kas nad annavad meile hapnikku ja pakuvad võimlust äri ajada või mitte. Paraku on nende äri esmalt seotud nende endi krooniga, millel on ujuv kurss, ja siis alles euroga. Valitsusele – ka kõigile eelmistele ja kõigile tulevastele – kellele väga meeldivad selged tulevikustsenaariumid, soovitaksin eurota jäämisel võtta Eestis kasutusele Rootsi kroon. Siis on kõik õnnelikud: rootslased saavad oma panganduselt (liigseid) riske maha ning konservatiivsemad eestlased oleksid ka õnnelikud – kroon jääb alles!