Janek Mäggi: kui ma kohe reisida ei saa, siis suren!

„Sina saad puhata ainult välismaal!“ põrutab vanaema Mare (80). Oleme kalli ämmaga koos käinud paljudel välisreisidel. Viimati väisasime Kasahstani mullu septembris.

On jäänud veel üks tööpäev juulist, mil ma tavaliselt kontoris ei käi. Aga teen ära kõik, mis vaja. See on mõistlik.

E-kirju tuleb rohkem, kui tahaks. Telefon heliseb ja heliseb. Puhkuse tunnet ei ole kuu jooksul olnud kordagi. Sellist hetke, et mõtleks: ei tea, mis ma nüüd teeks? Sest inimesed istuvad kodus, mõni ka kontoris, ja teevad tööd. Reisile ei saa, raha on vaja. Ja mine tea, mida see sügis veel toob.

Tavalist südasuve – mil kolleegid ja koostööpartnerid panevad e-kirjakastile automaatvastuse: „Olen puhkusel!“ – sellel aastal ei saabunud. Kuigi olen viimasel paaril nädalal korduvalt kuulnud: „Kõik on nagu vanasti!“, tunnistan, et ei ole. Inimesed on ettevaatlikud, mures ja väsinud ega julge midagi suurt planeerida. Eriti kehtib see kaugemate välisreiside kui Läti ja Soome puhul.

Silmast silma, mida ükski rakendus ei asenda

Veel jaanuaris elasin nii, et kui oli vajadus sõita mõnele kabekoosolekule Amsterdami, ostsin vaid pileti teadmisega, et kolleegid erinevatest riikidest tegid sama. Saime kokku, vaidlesime ja otsustasime, mis ja kuidas. Kehakeele mõjukust otsuste kujunemisel mõistan alles nüüd. Kui me ei saa kokku. Isegi lõhn seletas. Nagu Mõhk Nukitsamehes märkis: „See on inimese hais!“ See meeldis talle. Ja meeldib meile kõigile.

Raudkindlalt ei suuda ükski telefonivestlus, e-kiri, SMS ega videokõne asendada füüsiliselt koos veedetud aega, mille tulemused on kordades täpsemad, edasiviivamad ning viljakamad. Läbi traadi armastada ei saa. Kui, siis väga lühikest aega.

Me peame sama tulemuse saavutamiseks kulutama rohkem aega kui varem, kuigi mulje on vastupidine. Tundub ju, et koosolekutele sõita pole vaja. Vähemalt sõiduaeg jääb alles. Aga väga palju läheb kaotsi. Vestlus liftiuksel, juhuslikud kohtumised inimestega, kelle juurde sa otseselt ei läinud, ning palju muud informatiivset. Isegi inimesed tänaval, kui sa neist autoga mööda vuhised, räägivad sulle midagi. Vahel väga olulist.

Hull lugu on ka see, et inimesed ei tunne, et videokõne jaoks on vaja end viisakalt riidesse panna. Pesta pole muidugi vaja, higilõhn läbi interneti ei levi. Ei loe ka see, kui must on särk, mille värvi Zoom niikuinii halliks teeb. Economisti reklaamitud koledate kodude ja viletsate raamaturiiulite depressioon, mida me pikki kuid oleme pidanud taluma, on tegelik. Me ei tunne enam häbi, kuigi paljudel puhkudel võiks.

Puhkus on ideede allikas

Ja siis ma mõtlen näiteks mullusele suvele-sügisele, kui ma üüratult reisisin. Viie kuuga läbisin 120 000 lennukilomeetrit. Mõtlen sellest, kui õnnelikuks see mind tegi. Austraalias suhtlesin spordimaailma vägevatega. Elevandiluurannikul kirjutasin-toimetasin jupi raamatust, mis kõneles rinnavähist. Jakutski sumedas öös nikerdasin arvamuslugu ja pressiteadet. Izmiris vastasin Vahemere kaldal mitme liitri jagu e-kirju ja sain neid kordades rohkem vastu. New Yorgis käisin muuseumis, mis tundus mulle nii halb, et ma ei hakka selle nime ütlema. Ometi inspireeris see mind tööalaselt rohkem kui Metropolitan, mida ma pööraselt nautisin. Ja kõige selle juures olin ma vaimselt täiesti puhanud. Praegu ei ole.

Muidugi saan ma aru, et maailmas on kriis. Vaimne kriis. See surub meid üksteisele liiga lähedale. Meil on vabaõhupuudus. Meie mõte ei liigu. Meie vaim närtsib. Me oleme ilma uute ideedeta nagu lilled päikese käes, mis vajavad hädasti kastmist. Liikuma ei peagi kõik, kuid kui seda ei tee kriitiline osa ühiskonnast, on kopituslõhn kiiresti üleval. Koi ja rooste rikuvad.

Teeme tarku otsuseid. Muidugi. Oleme teiste riikidega kaasas. Loomulikult. Vaoshoitud ja nutikad. Aga mõtleme ka sellele, mis haigusi on praegune raske aeg meile kaasa toonud. Üks neist on reisituspalavik. Mõnda aega aitab vanade reisipiltide vaatamine, kuid mitte kauaks. Meid on kodust vaja välja lüüa ja töölt minema saata. Vähemalt korra aastas. Vähemalt kuuks. Näiteks juulis. Tõmmake hinge. Veel parem: tõmmake uttu!