Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Suur võitlus suurriikide huvides

537
28.03.11, Õhtuleht, Janek Mäggi: Suur võitlus suurriikide huvides Praegused Euroopa probleemid on lihtsad: tööd teha keegi ei viitsi, uusi mõtteid ei ole, raha põleb rohkem, kui asemele tuleb.

Eufoorilise aja tagasitulek Euroopa Liidu majandusse võtab oluliselt kauem aega, kui me arvata oskame.
700 miljardi euro suurune stabiilsusmehhanism näitab riskide ennustatavat ulatust.


Eestist vaadates ei pea me ülearu muretsema – küll (ja las) Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania muretsevad! Ja kõige rohkem ei pea muretsema Angela Merkel ega Nicolas Sarkozy, vaid kümned miljonid nende riikide valijad, kes otsustavad, kas poliitika, mida suurriigid ajavad, neile sobib või mitte. Nemad otsustavad ka euro ja Euroopa Liidu tee tulevikku.

 

Vaid majandusvõimekus loob heaolu

Euro eesmärk ei ole kunagi olnud nõrgemate riikide toetamine, kaugeltki mitte. Mitte ainult põlissoomlased" ei raevu, et peavad kinni maksma priiskavate kreeklaste, iirlaste või portugallaste elu ja laenud, mida nad ei suuda ega tahagi tagasi maksta. Euro eesmärk on algusest peale olnud rikkamate riikide majandusvõimekuse suurendamine ning uute turgude leidmine. Seda nii liidu sees kui ka väljaspool.


Tegelikult annavad sakslased hea meelega laenu nii palju kui saab. Ja peaaegu ükskõik kellele. Ainus asi, mida nad selle tegevuse juures eeldavad, on see, et nad saavad raha koos rammusate intressidega tagasi. Raha peab stabiilselt ja kogu aeg kasvama.
Laisad ja saamatud kreeklased, iirlased ja portugallased (ja loetelu võiks muidugi jätkata) on aga seni eeldanud, et raha saamiseks ei olegi vaja väärtust luua. Sellist suhtumist kohtame ka Eesti avalikus sektoris (ja loomulikult poliitikas) väga palju.


Portugali näide, kus majandus kasvas 2001–2007 vaid 1,1% aastas, kuid palgad 38%, tõestab, et majanduse käekäik sõltub suuresti poliitikast, mida riik ajab. Ja poliitika sõltub poliitikute vastutustundest ning oskusest valijatele meele järele olla.


Eesti viimase nelja aasta kogemus kinnitab, et selleks ei olegi alati vaja väga palju lubada. Võib valijaid ka eri kärbetega "piinata". Mitte ühegi Euroopa suurriigi erasektor ei oleks alla neelanud sellist kadu, mida me nägime Eestis kolmel viimasel aastal, ning öelnud pärast seda – tubli, valitsus, pane edasi! Avalik sektor jättis maksmata mõne jõulupreemia ja vähendas veidi palka, kuid suurt koormat kandsid siiski ettevõtted, kellest paljudel läks toss täiesti välja – ka väga elujõulistel ja tublidel firmadel, kelle turg hetkega ära kukkus.


Portugali ja Kreeka puhul oligi kõige suurem õnnetus, et valitsus ei mõistnud – raha kulutamiseks on vaja raha kõigepealt teenida. Pole muidugi päris kindel, et uus Eesti valitsus seda mõistab.


Valimislubadused olid suunatud osa sihtrühmade heaolu parandamisele ümberjagamise teel (nt vanemapension), mitte riigi majandusvõimekuse suurendamisele. 1%line tulumaksulangus kedagi eriti ei motiveeri.


Eesti saatus on olla Euroopa suurvendade ja -õdedega kaasajooksja. Meist ei sõltu midagi, aga meie sõltume täielikult. Kui me oleme Euroopa suurte silmis piisavalt paid, saame kiita. Saame olla kaasas. See on ka ainus võimalus, et Tallinna tulevad turistid kaugemalt kui Helsingi lähiümbrus – pidutsema ja odavat õlut kodumaale tassima.


Ja kui me paid ei ole – saab meist samasugune (häbi)märklaud, nagu on saanud kolmest Euroopa Liidu riigist, keda on halvasti ja populistlikult juhitud, kus raha väärtust ega hinda ei mõistetud, kus ei saadud aru, et suhteliselt rahulikult saab elada vaid siis, kui ollakse väga rikas, ja kui olda, siis tuleb teha kõik, et seda olla. Ja igal juhul pead elupäevade lõpuni püüdma teenida nii palju kui vähegi võimalik.

 

Angela ja Nicolas’ kõige suurem hirm

Buum ja miljardid eurod laenuraha tegid ka Eesti ettevõtjad mugavaks ja rahulolevaks. Nad toetasid erakondi, kes on riigikassast ennast niikuinii paremini kindlustanud kui ükski ettevõtja iial suudaks oma ettevõttega teha. Nad ostsid kokku kunsti, sest arvasid, et selles on peale rahapaigutuse ka midagi missioonitundelist. Nüüd nad enam nii ei mõtle, nad mõtlevad ainult rahast. Ja õige ongi.


Vana pankurite tõde, et edasi viib kaks jõudu – hirm ja ahnus –, kehtivad ka praegu. Euroala hiiglased, eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa, kardavad, et eurotsoon lendab uppi. Ahnus – saada maksimumtulu – pani neid eurot looma. Ning ahnus aitab neid ka sellest olukorras välja – keegi ei taha kergel käel loobuda aladest, mis on kätte võidetud. Väike saneerimine paneb rahamasina jälle käima – hiiglaste kasuks.

 

Kriisis Euroopa Liidul tasub karta Hiinat

Moodsaid sõdu ei peeta püssi ega tuumapommi, vaid rahaga. Ringluses oleva raha hulk on piiratud ja see liigub ühest varast teise. Vara, mida raha kõige rohkem ihaldab, väärtus kasvab. Vara, mida raha enam ei armasta, väärtus väheneb.Euroopal (ja eurol) on põhjust Hiinat rohkem karta, kui me arvata oskame. Ameeriklastel samuti.


Hiina ei ole ammu enam labane odavtööjõumaa. Enamik asju, mida me poest osta saame, ehib silt "Made in China". Hiinlaste majanduslik sissetung kogu maailma on olnud muljetavaldav. Nüüd on neil ka raha. Nad teevad tööd. Majanduspoliitika kõrval on teised poliitikad ebaolulised. Hiina liider Deng Xiaoping pani mõttega – sotsialism ei tähenda vaesust – rikas on uhke olla! – aluse maailmavallutusretkele, mis on olnud erakordselt edukas. "Made in EU" konkurentsivõime on keskpärane.


Praegused Euroopa probleemid on lihtsad: tööd teha keegi ei viitsi, uusi mõtteid (raha teenimiseks) ei ole, raha põleb enamasti rohkem, kui asemele tuleb. Angela ja Nicolas saavad aru küll, et selle trendiga on vaja jürgenligilikult võidelda. Aga kas nendes on ka sama palju sportlikku hinge ja jonni kui Jürgen Ligil?

 

"