Janek Mäggi, "Kulda sadavad pilved"

Ligi 60dollarine kuupalk on paradiis kommunistliku paariariigi elanikele, kuid valus pind kõigi ettevõtjate silmas, kes on sunnitud sama töö eest rohkem palka maksma. Majanduse järkjärguline avanemine tapab kommunismi isegi Põhja-Koreas.

Eesti ühiskonna sõnavarasse on viimastel kuudel tekkinud väljendid “pehme maandumine” ja “kinnisvarakriis”. Mõnel inimesel on mure, mõnel hirm. Kuid minu hinnangul läheb Eesti majandusel järgnevatel aastatel pigem hästi ja paremini. Puhastustuli muidugi tuleb ja toob kaasa stabiilse arengu.  
 
Hetkest, mil eufooria (oh kus saab kiiresti ja palju pappi teenida!) hakkab asenduma konservatiivse tasakaalukusega, muutuvad asjad ainult paremaks. Majanduskeskkonna muudatused puudutavad peamiselt ettevõtteid ja ettevõtjaid, mitte eraisikuid. Saastamüüjatele, pisisulidele ning sahkerdajatele võib lubada Pätsu-aegse ettekuulutaja Karl Reitsi sõnadega: “Häda tuleb!”  
 
Palgakasv jätkub lähiaastatel kiiresti, kuid pankrottidest saame kuulda küll. Kasumiahnus võib lõppeda ju kahte moodi – veel suurema kasumi või pankrotiga. Eesti majanduse peamine konditsioneer on konkurentsi pidev tihenemine.  
 
Seni oli Eesti maailmale lahti, kuid maailm meile kinni. (Tööleasumine teistesse riikidesse oli palju keerukam kui praegu.) Euroopa Liit muutis n-ö viisavabaduse kahepoolseks – kõik saavad minna ja tulla millal iganes tuju tuleb. Selline keskkonnamuutus eeldab kohalikule kapitalile kuuluvatele ettevõtetele ellujäämiseks väga tugeva konkurentsieelise olemasolu.   
 
Majandus teeb relvituks

Eesti ekspordi (hädavajalik) suurendamine on nagu kaamelil läbi nõelasilma minek. Kui Nõukogu Liidu ajal ootasid suurte Venemaa avaruste miljonid hõbekõrid kõike, mida me suutsime sinna sisse toppida, sõltumata kvaliteedist, siis 2 korda suuremas, ligi 490 miljoni elanikuga Euroopa Liidus ei oota isegi meie häid ja soodsaid tooteid mitte keegi. Oskajaid on palju ja kõik tahavad müüa.  
  
Hiina, India, Brasiilia, Vietnam ja isegi Põhja-Korea suudavad teha eestimaalastest paljusid asju paremini ja odavamalt. Lõuna-Korea firmad on näiteks asustamas Põhja-Korea vabamajandustsooni Keasong, kus töötab 15 000 inimest – kaks korda rohkem kui aasta tagasi. Kahepoolne tormijooks toimub nii “kõrgele” palgale kui ka odavale tööjõule.   
 
Ligi 60dollarine kuupalk on paradiis kommunistliku paariariigi elanikele, kuid valus pind kõigi ettevõtjate silmas, kes on sunnitud sama töö eest rohkem palka maksma. Majanduse järkjärguline avanemine tapab kommunismi isegi Põhja-Koreas. Ja sellistel protsessidel (jätkuv globaliseerumine) on Eesti majandusele otsene konkurentsi kasvatav mõju.   
 
Eestis on pehkinud sisu ja teenuse ning teeninduskvaliteediga ettevõtteid liiga palju. Osa jaoks tähendab raha väärtuse ja raha hinna tõus turu kaotamist. Nagu kadusid “vahvliküpsetajad”, kaovad ka paljud “maaklerid”.  
 
Jonnipunn jääb püsti

Maailma vaadates on heaks eeskujuks Saksamaa, mille kohta on viimasel 10 aastal räägitud, nagu tammuksid sakslased paigal.   
 
Kui sa juba oled maailma parimate hulgas, ei ole võimalik nii isiklikku kui ka maailma teivashüpperekordit iga sooritusega parandada 1 meetri võrra. Hea, kui suudad püsida tipu lähedal ja võidad ikkagi kõik kullad.  
  
Eesti hüppas pikka aega teivast vähem kui maailma parimad kõrgust. Nüüd oleme saanud omale korraliku treeneri ja teinud häid sooritusi. Euroopa Liit on olnud Eestile hea treener  – algul Euroopa Liidu perspektiiv ja juba 3 aastat ka liikmeks­olek. Me saame juba latist üle, mitte ei jookse selle alt läbi.  
 
Majanduse rahunemine sunnib ehitama fundamentaalselt tugevaid ja elujõulisi ettevõtteid, kes suudavad globaalses konkurentsis eelkõige ellu jääda, siis võib-olla ka läbi lüüa.  
 
Selleks tuleb muuta kulude struktuuri ja võib-olla ka tegevusvaldkondi. Tööjõukulude osakaal kasvab majanduse arenedes tunduvalt. Osa tegevusvaldkondadega (mille konkurentsieelis on odav tööjõud) ei ole Eestis enam mõistlik tegelda. Sellel põhjusel on poode kinni läinud ja läheb veel.  
 
Optimismi sisendab, et Eesti firmadel konkurentsieeliseid jagub. Üks peamisi on meie asukoht. Soome, Rootsi, Norra ja vaatamata kõigele ka Venemaa on tähtsad ja ärakasutatavad naabrid.  
 
Eesti peab olema palk nende nelja riigi ettevõtjate silmis. Lätist ja Leedust rääkimata. Kas või vihaku meid, nagu ütles üks tuttav ettevõtja, aga kõik, mida nad meilt on välja lüpsnud, lüpsame tagasi.  
 
Kui me sellega hakkame saame, võime kasvada microsoftilikult 15 aastat järjest üle 50% aastas isegi siis, kui keegi seda uskuda ja oodata ei suuda. Isegi halva ilmaga (loe: majanduskliimaga). Jonni on vaja. Soomlastel ju justkui on sisu, aga meie jonn olgu tugevam.