Janek Mäggi: tulevikus on Vipsi-suguste koht koonduslaagris, mitte vormelirajal!

Raisakotkaste parv, mis ebaõnnestunud sõnakasutuse ja mõttelõngaga noorsand Jüri Vipsile peale lendas, ei püüdnud välja nokkida mitte ainult tema silmi, vaid rebida tükkideks kogu ta ihu – mees oli sedavõrd isuäratav sööt.

Tulevikus lähevad asjad aga palju hullemaks, see on alles algus. Siis pannakse inimestele, kes ühiskonnas vähegi midagi olulist teevad, pähe spetsiaalne müts, mis loeb iga nende mõtet, ning neid hakatakse selleks otstarbeks loodud veebilehtedel reaalajas avalikult üle kandma.

Verejanulised vihakõnest toituvad vampiirid hakkavad raha saama selle eest, kui nad leiavad mõne avaliku elu tegelase peast ristilöömist vääriva mõttevälgatuse.

Kontrollida ei tule mitte ainult seda, mida on öeldud, vaid ka seda, mida on mõeldud, mis kellegi on peast läbi käinud. Mis siis, et suurema osa inimeste pead on prahti täis ja ega sellest prahihunnikust midagi väärtuslikku leida polegi teab kui kerge, ka pea omanikul mitte.

Kõik, kellel tuleb pähe mõni riivatu mõte, pannakse koonduslaagrisse, kus nad peavad palehigis tõstma suuri kive ühest hunnikust teise ja siis kolmandasse – tegema ränkrasket füüsilist tööd, et pea midagi rumalat või lausa lolli ei vaaritaks. Ja kui vaaritab, ootab surmanuhtlus.

Karistus olgu karm, hukkamõist igavene!

Mitte ühtegi andestust ega halastust tulevikus ei ole. Kes korra eksib, väärib igavest hukkamõistu, igavest põlemist põrgukatlas! Õnneks on inimesi, kelle rumalad mõtted kunagi avalikuks ei saa – sest neid ei ole! – ning just nemad väärivad alalist au ja kiitust, isegi kui see paistab tühine, ebahuvitav ja nõme. Olgugi nad pugejad või tropid, kuid just nemad otsustavad, kuidas inimene peab maapeal elama.

Millised on mõtted, mis koonduslaagrit väärivad? Mees jalutab mööda suvist tänavat ja mõtleb: „Issand, millised rinnad selle kleidi alt paistavad! Ja rinnahoidjat ta ka ei kanna, tubli!“. Naine istub bussis ja mõtleb: „Tahan last, huvitav, kas see tüüp võiks selle mulle teha?“ Mees jalutab mööda tänavat ja mõtleb: „Kuradi ukrainlased, mis nad tulevad siia ja võtavad meie töö ära!“ Naine läheb rannas riideid vahetama ja avastab kaks samasoolist riidevahetuskabiinis suudlemas ja mõtleb: „Appi, kas paremat kohta ei leia või?“

Huvitav, kui palju inimesi mõtleb iga päev vähemalt ühte sellest mõtet, mille avalik väljaütlemine põhjustaks talle väga palju kahju? Tõenäoliselt läheneb aktiivsete ja tegusate inimeste puhul see protsent sajaga sajale. Sest isegi kui mõtted ei ole ebaviisakad või -korrektsed tema lähiringis või tutvusringkonnas, leidub ikka keegi, kes leiab, et see, mis ta mõtles, on katastroofine sigadus ja mõtleja tuleks ei vähem ega rohkem kui risti lüüa.

Peksuks sobib hästi kõik, mis on konteksti rebitud

Tavaliselt vabandatakse selliste juhtumite puhul, kui mõte ka välja öeldakse, padukulunud väljendiga „See oli kontekstist välja rebitud!“, kuigi õige vabandus on tihti „See oli kontsekti rebitud!“ ehk teisisõnu: pahatahtlikud inimesed andsid mõttele iseseisva tähenduse, mis ei olnud selle mõtte algne sisu.

Eesti avaliku elu tegelased reeglina rääkida ei oska. Paljude suust väljub kopitanud soe õhk, kohutavad parasiitväljendid ja -sõnad, väga levinud on nt „ikkagist“, „vaata“, „siis“ jpm, tühi kantseliit ja ajuvabadus. Mõte puudub, mõtteselgusest rääkimata. Kuid just selline ajuvaba jutt on moes ja kõrgelt hinnatud.

Mis on alus, mis öeldis, mis sihitis? Pole õrna aimugi! Rõhud ja punktid ja komad ja mõttekriipsud on verbaalselt esitatud kõnes juhuslikud, ebakohased või puuduvad täielikult. Kuulad kellegi intervjuud ja keerad raadio teisele lainele – nii halb retoorika, et kurnab kõrva.

Toomas Paul märkis mõni aasta tagasi omavahelises vestluses, et kõige suurem kaotus meie kooliprogrammides on olnud retoorika tundide kadumine. Laulma õpetatakse, aga rääkima mitte. Rääkimise osa on teksti sisu kõrval ka kõne kõla, mõistetavus ja voolavus. Paraku tuleb seda õppida. Avaliku elu tegelasel erilise innuga.

Küllap saab Jüri Vips oma asjad joonde ning tulevad ka maailmaklassi tulemused. Ühiskonnal tasub õppida seda, et võimas vormeliäss ei pruugi olla Eesti esioraator, kes treenides võib saavutada sedagi, kuid paljud esioraatorid kujutavad endale oma headust ette, aga kolistavad samu ämbreid, mis nende teerajale on ette seatud, nagu juhtus Vipsiga.

Ühiskond peaks rumalate mõtete mittetalumise kõrval ka mitte taluma keskpäraste mõtete eest ebaproportsionaalseid karistusi. Kes pole pattu teinud, võib muidugi visata esimese kivi. Ausate inimeste korral jäävad kivid viskamata. Kuid kui mõni kivi Vipsi suunas lendab, võib kindel olla, et kivi viskaja patt on suurem kui Vipsi oma.