Miks isa on parem kui ema?

Isadepäeva ja emadepäeva eraldamine on meelevaldne, halb tegevus. Kes see siis ikka saab olla laps ilma isata või laps ilma emata. Mõlemat on vaja. Ja samal ajal. Isegi sellisel juhul, kui elu on keeruline ja isa pole pärisisa ja ema pole pärisema ning üldse on kõik üks segane värk, nagu nüüdisaja ühiskonnas liiga tihti juhtub.

Jumala Sõna ei ole isa ja ema rolli mõistmist lihtsamaks teinud. Neitsist sündimine on paljudele mõistetamatu nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Selleks, et saada aru, et Jeesus on Jumala Poeg, on vaja ilmutust. Ilmutuseks on vaja usku. Usku on alati puudu. Isegi Peetrus jäi sellega jänni.

Ometi ei saa isa ja ema rolli siiski pidada ühesuguseks, sarnaseks. Ka Jeesusel oli nii isa kui ema. Kaks erinevat ja erineva ülesandega isikut. Detailidesse laskumata teame kõik, et isa on siiski teistsuguse ülesandega tegelane kui ema. Teistsugusus ei tähenda paremust või halvemust, see tähendab asendamatust.

Isa roll on kordumatu. Isa hing, vaim ja ihu täiustavad meid – ilma nendeta meid lihtsalt polegi. Ema roll on sama kordumatu ning täiustus on sama tähtis.
Kuigi ühiskondlikud protsessid on kogu aeg otsinud jäägitut võrdsust kõigi inimeste (ja nüüd juba ka loomade jt elusolendite) vahel, ei ole võimalik taotleda võrdsust erinevate vahel. Erinevaid tuleb kohelda erinevalt, võrdseid võrdselt.

Paraku ei ole võrdsed isegi mitte kõik isad või kõik emad. Mehed ja naised ei ole võrdsed, inimesed ei ole võrdsed, kõik on erinevad. Kuid ühiste tunnuste põhjal on meil siiski võimalik mõnevõrra omavahel konkureerida. Milleks sunnib ühiskond ja eeldavad lapsed. Minu isal on parem auto kui sinu isal! Minu isa on tugevam kui sinu isa!

Emade kohta sellist kelkimist ma oma lapsepõlvest ei mäleta, kuid olen täiesti kindel, et minu ema oli palju parem pagar kui paljude sõprade emad. Ta töötas Narva kohvikus pagarite brigadirina. Oli tegija.

Tänapäeva ühiskonna probleem ei ole mitte isa- või emarolli alatähtsustamises, kellegi teise või mõne sotsiaal­se grupi esiletõstmises või tõstmata jätmises. Probleem on julguses olla erinev. Kõik vähemus- ja enamusgrupid ei soovi mitte eristuda, vaid tahavad kellegagi samastuda. Samastumine on kilp, millega oma änge peita, sealhulgas iseenda eest.

Kolme lapse isana julgen siiski eristuda. Olla mees. Olla isa. Olla mina ise. Ja mitte taotleda kuulumist mõnda sotsiaalsesse gruppi, kus mind sunnitakse olema ühetaoline grupi liige, kelle mõtted on sellised nagu kõigil teistel gruppi kuulujatel. Ma ei taha. Ma tahan olla mitte võrdne ja sarnane, vaid ebavõrdne ja erinev. See on kogu Jumala loomingu alus.

„Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks“, seisab 2. Timoteose kirja 2. peatüki 20. salmis.

Minus ei ole mingit ebamugavust olla saviastja autuks tarbeks. Kas või seepärast, et Paulus jätkab: „Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole“ (2Tm 2:21). Mees, ära karda olla isa. Isa, ära kõhkle olla mees. Vaatamata oma erilisusele, kui sa enda puhastad, saad sa valmiks igaks heaks teoks. Ära kõhkle olla peremehele kasulik. Ta hindab seda.