Janek Mäggi, "Eesti poliitkrokodillide pisarad"

Poliitikat jälgides tundub, et jõudude vahekord muutub mõne minutiga. Veel paar päeva enne valimisi uskusid nii Arnold Rüütli kui ka Toomas Hendrik Ilvese toetajad, et võidab just nende kandidaat. Üks pidi pettuma. Kaotusvalu on nii tohutu, et paneb ka suured mehed nutma.

Poliitiline olukord ei muutu kunagi hetkega, ainult et valimistega tuleb tegelik olukord (mida uuringud ei suuda kunagi ülemäära suure täpsusega ennustada) avalikuks.

Ja sellest hetkest hakkab olukord ja avalik arvamus jälle muutuma, sest tulemused on sageli ootamatud ja sunnivad seniseid valikuid ümber hindama. Seetõttu näemegi lehtedes pealkirju, et KeRa liit käriseb õmblustest jms. Rahva hääl on jumala hääl, seda ei saa eirata.

Kaotama õppida on raske, aga hädavalik. Kui minu kaks poega (5- ja 7-aastane) mängisid omavahel esimesi kabepartiisid, lõi noorem kaotuse korral laua reeglina segamini. Nüüd hakkab ta juba vaikselt mõistma, et iga mängu on raske võita. Samas on ka iga mängu raske kaotada. Alati on revanši võimalus, kuid see tuleb ise võtta.

Villu Reiljani pettumine oli hingeline ja sügav. Päris naljakas oli lugeda Rahvaliidu teabejuhi Agu Uudelepa kommentaari, et «leppe garandiks oli ju meie ühine presidendikandidaat ja garanti enam ei ole». Minu teada on Arnold Rüütel siiani hea tervise juures.

Rüütel jäi ainsana rüütliks

Arnold Rüütel suutis ka pärast kaotust jääda rüütliks. Ma ei tea, kas Rüütel on kunagi lapsepõlves õppinud kabet mängima, aga kaotada ta oskab. Küllap ta õppis seda ka Lennart Meri võidu järel 1992. aastal. Siis käituti temaga suures platsipuhastamise meeleolus üsna ebaviisakalt, eeldatavalt mitte seekord.

Kas Ilves võita oskab, selgub tegelikult aga alles järgneva viie aasta jooksul. Võitmine on suur kunst, kaotamisest suurem. Presidendiks ju ei sünnita (printsiks küll), vaid saadakse. Lennart Meri kasvas samuti oma ameti sisse.

Esimesed proovikivid – nt. sotsiaaldemokraatide värbamiskampaania uue presidendi pildiga – läbis Ilves edukalt. Kutsus poisid korrale. Uue presidendipartei sünd oleks eelmise presidendiparteiga võrreldes sama nüri.

Väärikaid areenilt lahkujaid ja uutesse rollidesse sisseelajaid on Eesti poliitikas olnud ennegi. Tiit Vähi ja Mart Siimann on oma koha ühiskonnas leidnud ka pärast peaministriametist lahkumist. Suured inimesed on need, kelle puhul on olulisem, kes nad isiksustena on, kui see, mis ametit nad parasjagu peavad.

Ilves on ju ka kaotuskibedust pidanud tundma. Pärast Mart Laari viimase valitsuse lagunemist astus Ilves parteijuhi kohalt tagasi. Avalik arvamus oli, et Laaride ja Ilveste aeg on läbi. Läbi jah, kuni uue võimaluseni.

Tõelised eesti mehed!

Ometi kehtib siin kuningas Saalomoni õpetussõna Vanast Testamendist, et iga koer pöördub tagasi oma okse juurde. Ja et kõik asjad, mis on olnud, tulevad jälle – ei ole midagi uut siin päikese all.

Poliitikud ei peaks avaliku arvamuse pärast üleliia muretsema. Kui läheb halvasti, siis on põhjust rõõmustada – tulemas on head ajad. Kui läheb hästi, on põhjust kurvastada – tulemas on halvad ajad.

Savisaared ja Reiljanid, Laarid ja Ilvesed vahelduvad Eesti poliitikas kindla tsükliga nagu majanduskasvud ja majanduslangused. Probleemi olemus on selles, et soo väsib.

Soo on need inimesed, kes muudavad oma poliitilisi eelistusi erinevate valimiste vahel. Ühed ja samad näod lihtsalt tüütavad lõpuks ära, olgu nad nii ilusad või koledad kui tahes. Vaheldust on vaja. Ja siis tulebki see okse juurde tagasi pöördumise aeg, millele Saalomon viitas juba mitu tuhat aastat tagasi.

Kõige rohkem häirivadki Eesti poliitikas need inimesed, kes püüavad valijatele ja rahvale maalida mustvalget maailmapilti – Savisaar on valem või õigem kui Laar, Reiljan on valem või õigem kui Padar. Tegelikult on kohtunikuks rahvas, kes teab otsustamise hetkel tõde. Tõde võib olla valus, aga teda ei tasu eitada – see ei muuda asja.

Kui Arnold Rüütel presidendiks sai, lubasid paljud emigreeruda. Pärast käisid alandlikult Kadriorus vaibal. Silmakirjalikkus, eks ole. Nüüd ei väärinud Ilves Reiljani ja Savisaare õnnitlusi. Aga võib-olla teeb Ilves valitsuse kokkupanemise ettepaneku kevadel just Keskerakonnale? Tõelised eesti mehed!