Janek Mäggi: tropptöötajatele polegi vaja palka maksta

Kiiremas korras tuleb lõpetada palga maksmine inimestele, kellel ei ole aega tööl käia ega tööd teha. Kui inimene ei leia võimalust kontorisse tulla ja seal töötada, tähendab see, et ta ei leia aega teha tööd. Järgelikult ei tohi talle maksta ka palka.

Jutt, et osad inimesed vajavad rohkem vabadust, on õige, kuid seda ei pea finantseerima tööandja ega lõppkokkuvõttes tööandja klient. Eesti ebanormaalselt kõrged hinnad võrredes lääneriikidega on ebaefektiivsete töötajate teene. Kui hind on vale, tuleks kaup või teenus ostmata jätta, see sunnib firmasid end vormi ajama. Vaimselt rasvunud inimesi on Eestis liiga palju.

Küsimus ei ole kontoris käimises, vaid saavutatud mõõdetavas tulemustes. CV.ee värske uuring näitas, et üle 70% töötajatest ajab tööajal eraasju. Muu hulgas: isiklike e-kirjade saatmine ja/või lugemine (66%); sotsiaalmeedias aja veetmine (41%); reiside planeerimine või broneeringute tegemine (28%). Lahe. Aga kui selle tulemusena inimese töökoht kaob, pole midagi vinguda. Töötu tuleb olla oma raha eest.

Tööandja jaoks on asi lihtne: kui numbrid kokku ei tule, kasumit pole või on suisa kahjum, tuleb kas tõmmata rihmad pingule või panna pood kinni. Tänasele turul tehakse mõlemat.

Täna on Eestis tööandja turg, inimene, kellel veel on töö, peab olema õnnelik, mitte käima palka juurde nõudmas. Kui kaitseminister jätab oma avalikus tekstis mulje, et aasta pärast on Eestis sõda, ei taha ükski normaalne investor siia investeerida, raha jalutab minema sinna, kus on võimalik teenida kasumit, või on selleks vähemalt väikegi lootus.

Tulevikus on kõige suuremas ohus kontorirottide populatsioon. Kontorirotid on rotid, keda kontoris näha ei ole, nad tulevad urust välja öösel, söövad tühjaks ettevõtte pangaarve, joovad ära iga peo veinid nii, et pudelid isegi ei lõhna peale tühjendamist alkoholi järele, paljunevad ohjeldamatult ning nakatavad igasuguste vastikute haigustega ka tublisid töötajaid ning laostavad nende moraali.

Rottidele tuleb panna mürki, mitte anda jõusööta – mis on ilus elu, kus saab palmisaarelt saata päevas kaks emaili, et ma see nädal olen hõivatud, järgmine nädala on tihe, aga kolme nädala pärast helistame, et neljandaks nädalaks koosolek leppida – ja see kõik peaks kinnitama, et varbad liivas tehti hirmkallist tööd ja võibolla söödi ka seeni, mis aitas hingeliselt rikastuda.

Kuna Rain Lõhmus on eeskujulikult asunud muutma tropptöötajate kultuuritust, võib suur osa Eesti ettevõtetest aasta-paariga korda saada. Kõik laiskvorstid ja seanahavedajad on minema saadetud, kes seda pole teha suutnud, on pankroti läinud ning tublimad õitsevad ja ajavad raha kokku.

Riigiasutustega on mure suurem. Isegi endised rahandusministrid ei suuda aru saada, kust riigi raha tuleb ja kuhu ta läheb, kui räägime eelarvest. Riik võib kontorirottide paljunemist soosida, mis suurendab eelarveauku ning halvendab ärikliimat – tapvaid makse ja laiavat stiili valitsemisel – liiga palju inimesi tegeleb mõttetustega.

Aga positiivne sõnum on loomulikult ka: kõik, kes tahavad teha saadava raha eest tööd, elavad õnnelikult ja jõukalt, osad võivad rikkakski saada. Elul pole häda midagi, kui tasakaal töö ja eraelu vahel on paigas. Eraelu eraajal, tööelu tööajal. Ja kui eraelu hakkab tööd segama, võib kohe töölt ära minna. Kui selleks raha ei ole, tuleb prioriteedid paika panna: tööelu on kõige tähtsam neile, kellel ei ole piisavalt raha, et elada ainult eraelu. Sest kui eraelu panna esikohale, jääd tööst ilma ja siis ei ole enam ka eraelu.