Janek Mäggi: Miks venelane ei ole halvem kui eestlane või ukrainlane?

Inimese häbimärgistamine läbi rahvuse, sõltumata tema enda tegudest või tegemata jätmisest, on levinud võte oma vastase etnilise grupi terviklikuks alandamiseks – nii tehes külvame kurjust ja lõikame viha. 

Sakslased said tõenäoliselt paar päeva tagasi esimest korda emotsionaalselt üle krambist, mille kohaselt olid nad rahvana süüdi kõigis Hilteri ja natside kuritegudes. Sajandile lähenev kannatusrada, kus kõik sündmustes osalenud inimesed on ammu surunud, pole kindlasti olnud õiglane, mõistlik ning väärikas.

Ometi on täna paljudel sõnakatel inimestel tunne, et maa pealt tuleb ära pühkida kogu vene rahvas, mitte üksnes poliitiline valitsus, mille valikute tulemusena kannatavad Ukrainas mitte ainult ukrainlased, vaid ka noored vene mehed, kes sõjakoldes asjatult hukuvad. Vene rahvast vihkavad seisuskohad sarnanevad Hitleri juudivihaga, mille kohaselt kõiges halvas olid süüdi juudid ning nad tuli seepärast hävitada.

Kindlasti ei kannata selle sõja tulemusel mitte ainult ukrainlased ja venelased, vaid ka kõik nende lähinaabrid, kaubanduspartnerid. Sõja mõjud on kõigile väga suured ning ärplemiseks ei ole kohta.

Rahvustunne võib olla ülev, kuid avalik võim siiski häirida

Vaieldamatult tuleb ukrainlastele kui rahvale igakülgset poolehoidu avaldada, aidata neid esmalt humanitaarkriisiga hakkama saada, ellu jääda. Kuid vaevalt on kõik vene emad õnnelikud, et nende poeg suri kangelaslikult võõral maal ning võideldes ei-tea-mille-eest. Tragöödia ületab rahvuste piire. Nuttu kostub ka paljudest Venemaa kodudest.

Rahvustundes on siiski midagi sõnul seletamatut. Seisad lauluväljakul, laulad pähe kulunud laulupeo laule ja tunned, et „eestlane olla on uhke ja hää!“. Sama tunnet kogevad ka sakslased, ukrainlased, valgevenelased, poolakad, lätlased, leedulased, soomalsed, venelased. Kuid see tunne ei sunni mitte kedagi samastama end täielikult tegudega, mida saadab korda avalik võim ning mõnikord lausa vastupidi: tunne on ülev, aga võim talumatu ja vastik.

Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg päästis 1944. aastal Ungaris tuhandeid natside põlu alla sattunud juute. Sõltumata põhjusest, miks rahvas põlu alla satub, tuleb hoolida igast inimesest, kelle hingel ei ole tegusid, milles tema rahvast süüdistatakse.

Seisu tuleb vaadata ka vastase poole pealt

Eestis elab üle 300 000 venelase. Kas nad peaksid iga päev käima andma politseis tunnistust, et nad on oma identiteedi hüljanud, vahetama ära oma nime eestipäraseks ning lõpetama emakeeles omavahelise suhtluse? Inimest ei tohi nurka suruda tema rahvuse pärast.

Sõda tuleb lõpetada. Selleks tuleb otsida teid, kuidas soovitud tulemuseni jõuda. Sageli tuleb selleks mõelda nagu kabes, päris mitu käiku ette. Ning kui oma käik on tehtud, tõusta laua tagant ja vaadata seisu ka vastase poole pealt. Vastase nuppude halvustamine ei muuda mängu käiku – nupud ei mängi – see võib vastast ärritada ja soovitud tulemuse saavutamise hoopis edasi lükata või väga raskeks muuta.

Selles, mis toimub, ei ole süüdi venelane. Küllap on venelastelgi hetki, kui nad tunnevad, et „venelane olla on uhke ja hää!“, kuid rahvustunde kõrval ei pruugi avalik võim seda oma tegudega alati toetada. Ühest küljest võib ju riiki ja rahvast samastada, kuid see on vale. Hispaanias valitses Franco kuni 1975. aastani, rahvas pigem kannatas kui heaks kiitis. Täna on Hispaania normaalne demokraatlik riik.

Inimesi tuleb armastada, sõltumata nende rahvusest. Inimesi saab hukka mõista lähtuvalt nende tegudest. Iga rahva hulgas on neid, keda tuleb armastada kui ka neid, keda tuleb hukka mõista.