Janek Mäggi: kõigile pasunasse, ja võrdselt!

Miks kõige alatum leheneeger sobib väga hästi ministriks? Siis, kui ta alustab väga heast lasteaiast, kirjutab Janek Mäggi Äripäeva essees.

Äripäevas töötades (1994–1997) kuulsin ettevõtjatelt sageli, et Äripäev on halb ja vastik leht, ei süvene, ei saa midagi aru. Mis käis suures osas minu kohta. See häiris mind väga, sest püüdsin oma tööd teha halastamatu järjekindluse ning sundimatu kirega. Vaatamata 20 eluaastale, mida toona tundus mulle päris palju. Vaatamata sellele, et kõikide kirjavahemärkide kasutamist õppisin töö käigus. Vaatamata sellele, et ma ei teadnud ajakirjandusest mitte midagi.

Kuid ma tahtsin kirjutada. Ma tahtsin kirjutada mõjukalt. Ma tahtsin näha ja näidata asju, mida mitte keegi teine ei suutnud. Mõnel korral see ka õnnestus. Mõne loo paljastus käib lehelugudest läbi tänaseni. Nädala parima loo preemia – 1000 krooni – oli minu jaoks väga oluline palgalisa, mille nimel pingutasin. Au meeldis siiski rohkem. Ma olen alati tahtnud võita, olla parim. Kabetaja hing.

Ma armastan siiani iga hetke, mil helisasin mõnele lugupeetud inimesele ja küsisin: miks te makse ei maksa? Miks te oma äripartnerit petsite? Miks te altkäemaksu andsite? Miks te valetate? Või muud sellist. Ja iseenesest mõistetavalt ei järgnenud minu küsimuste peale kuigi sageli puhtsüdamlikke ülestunnistusi. Kaugel sellest. Pigem lubati mehed peale saata. Kohtusse kaevata. Vangi panna. Või siis visati lihtsalt toru hargile. Mõni hakkas nutma.

Ma õppisin Äripäevas, et tõe teada saamine ei ole (alati) võimalik, aga millegi vähemaga innukas leheneeger või tindisolkija (need aunimetused on mul meeles siiani) ei lepi, ei pea leppima, ei tohi leppida.

Mida rohkem verd, higi ja pisaraid, seda parem!

Ma nõudsin tõde. Iga hinnaga. Inimlikkust kaotamata. Kui kaks inimest palusid, et ärge temast suitsetavat pilti lehte pange, üks mees ütles, et ema ei tea, et ta suitsetab, ja teine, et lapsed ei tea, et ta seda teeb, kui on hirmus stress (daam nuttis, kui seda ütles), siis me seda ei teinud. See, et inimene suitsetab, ei olnud loo kontekstis oluline.

Allikas on püha ja teda tuleb armastada isegi siis, kui sa teed temast kriitilise loo. Tagantjärele vaadates tunnen, et eriti raskete lugude kangelastega on vastastikune austus kestnud siiani. Näiteks Ellen Ridastega, kes oli kindlustusinspektsiooni peadirektor. Ta polnud ühe minu looga kohe absoluutselt rahul. Aga nüüd saadan talle kaarte, käisin külas, tema kirjutab või helistab mulle ja küsib, et kas ma saan hakkama. Ellen, saan, saan. Tervitused Sulle Tõlla külla Pärnumaal!

Hea lugu valmib valu ja vaeva, higi ja pisaratega, vahel ka verega. Hea lugu ei ole see, mis meeldib allikale; mis meeldib autorile; mis meeldib toimetajale; mis meeldib lugejale. Hea lugu on see, mis muudab maailma; mis muudab Eestit; mis muudab sündmuste käiku. Äripäev on alati tahtnud maailma muuta. Helgemaks, ausamaks ja paremaks. Võib-olla iga looga ei ole see õnnestunud, kuid 30 aastaga on Äripäev suutnud Eesti äriõhku puhtamaks lüüa olulisel määral. Äripäev on olnud mitte ainult ajaleht, vaid Eesti majanduselu ja majanduspoliitika kujundaja, kaasarääkija ja alles siis kajastaja. Teemade valik ja rõhuasetused on tööriistadena eriti tõhusad siis, kui saad neid tiražeerida.

Piinatud koer võib omanikku hammustada
Täna ma sellist juttu ei kuule, et Äripäev on halb leht, ning mulle tundub, et Eesti ajakirjandus on muutunud tasakaalukamaks ja vaoshoitumaks. Aga võib-olla olen mina muutnud vanemaks, rahulikumaks ning kompromissialtimaks? Või siis, kui arvamuslugusid kirjutan, olen ise tasakaalukam? Vist ole. Ma ei suuda arvata midagi, mida ma tegelikult ei arva. Ma võin vaikida, aga nagu arst, kes sageli näeb juba patsiendi näost, mis tal viga on, ei suuda ma ühiskondlikke protsesse järgides jätta diagnoosi panemata. Kas mul on alati õigus? Sugugi mitte. Ajakirjanikud ja kolumnistid ei tea tõde, nad teavad seda, mida allikad räägivad. Aga analüüsides saab sellest pildi kokku panna.

Hullunud avaliku elu tegelasi näeme muidugi tänapäeval samapalju kui veerand sajandit tagasi. Kirjutasin mõni aasta tagasi noorusajal Äripäevas õpitud käsitööoskuste abil Vilja Kiisleri palvel Äripäeva arvamusloo, mille kohta Vilja mulle hiljem ütles: „Ma teadsin kohe, et sellest tuleb jama.“ Ometi ei minetanud ma ausust enda ja lugeja vastu selles loos hetkekski.

Ajakirjanduse suukorvistamine on kasutu, kuid ka ohtlik. Kui suurele ja sõbralikule hundikoerale hakata suukorvi pähe toppima, kui ta seda kunagi elus kandnud pole, võib see olla väga raske ülesanne ning koer võib isegi omanikku hammustada, sest talle võib tunduda, et tema kallal rakendatakse kuritahtlikku vägivalda.

Avaliku elu tegelane on aga igal juhul võõrasse aeda tungiv tegelinski, kes tihti on avalikku ruumi kutsumata külaline, ta tuleb üle aia või lendab alla taevast, ta pole oodatud. Ning kuidas ta saab eeldada, et aiavalvur, kui peremeest kodus pole, teda saba liputades vastu võtab?

Kui ma 1997. aasta veebruaris Äripäevast toonasesse Eesti Ühispanka tööle sattusin, oli pangandus sama kuum valdkond kui praegu. Rahapesu ma ei mäleta, aga ajupesu meedia vahendusel oli muljetavaldav. Kui Eesti Ekspress mult pangandussõja tipphetkel küsis: mis oli sinu moto ajakirjanikuna, siis vastasin: „Kõigile pasunasse, ja võrdselt!“

Aasta siis oli 1994. Äripäeva reporter Janek Mäggi. Foto: Äripäeva arhiiv
Kuidas ma enese teadmata salaküti paljastasin

Loomulikult ei tähendanud meie ühine töödeviis muud kui seda, et kõik vale, halb, ebaaus, ebaprofessionaalne, saamatu, üleolev, ebakvaliteetne, tuli kiskuda avalikkuse ette. Ning mitte kedagi ei tohtinud selles töös mitte kunagi eelistada. Kõik turuosalised pidid olema võrdses seisus. Ja ma olen kindel, et see on Äripäevas ka täna nii.

Ajakirjanike halvustamine, sõimamine ja kohtusse kaebamine on mõistetav. Hea ajakirjanik tunnistab kohe, kui ta saab aru, et tegi vea. Vabandab. Aga kas seda teeb ka allikas? Avaliku elu tegelane peab mõistma, et ajakirjanikuga koostöö eeltingimus on ausus. Ning on asju, mida saab avalikustamata jätta ning mida ei saa.

Vanadel headel aegadel oli Äripäevas selline lõbusam tagumise külje lugu. Mulle helistas toona Hoiupangas töötanud suhtekorraldaja Kristi Liiva, kes pakkus, et võiks teha loo Hoiupanga juhi Olari Taali karujahist. Karu laskmine ei olnud kuigi tavaline asi ja Liiva lubas, et saan ka lastud karust pildi. Mõeldud, tehtud.

Lugu sai innukas ja „ägge“. Karu nülgimise pilti vist tänased standardid lehte ei lubakski. Kui lugu oli juba seina peal (valmis lood prinditi kujundatult välja ja pandi toimetuse seinale), helistas Kristi Liiva ja teatas, et see lugu ei tohi ilmuda. Ta palus, mangus, tõi erinevaid imelikke põhjendusi, miks me peame selle igal juhul asendama. Pakkus, et Hoiupank ostab sinna reklaami asemele.

Püüdsin vastutulelikult Igoriga (Rõtov) rääkida, kes oli päevatoimetaja, et äkki tuleme vastu. Igor ütles, et ei. „See on väga hea lugu,“ kostis ta. Lugu ilmus, sain positiivset tagasisidet. Hiljem kuulsin, et Olari Taali ei olevat olnud karulaskmise luba või oli see aegunud. Võimalik, et kui Kristi oleks ausalt rääkinud põhjusest, oleks Igor nõusse jäänud.

Sellises lasteaias ma tahtsingi käia!
Ajakirjandus on noorele inimesele parim töökoht, kus õppida kirjutama, suhtlema, saada kokku huvitavate ja oluliste inimestega, ennast arendada. Äripäeva eelis, vähemalt 90ndatel, oli see, et Igor ja toonane tegevtoimetaja Andrus Vaher olid valmis noori tööle võtma otse tänavalt.

Lapsreporterid või mitte, aga suure osa toonase toimetusega suhtlen tänaseni – meil oli väga hea lasteaiarühm! Meist said sõbrad kogu eluks. Äripäev kujundas meie maailmapildi, andis elukutse ja õpetas käsitööoskusi. Ning mis peamine: arendas nõudlikkust eelkõige iseenda, mitte ainult ühiskonna suhtes.

Kuigi kirjutamisest ei ole ma loobunud, see on siiani minu põhitöö, ei saa kõik inimesed jääda tööle sinna, kus nad oma töömeheteed alustavad. Mul oli väga kahju Äripäevast ära minna, sest minu aeg sai kuidagi väga kiiresti täis.

Teisest küljest on minu lugu aidanud tõestada, et igast suvalisest hariduseta noorsandist võib saada teotahteline leheneeger, igast leheneegrist võib saada vihatud pangaametnik, igast pangaametnikust võib saada hurjutatud suhtekorraldaja ning igast suhtekorraldajast võib saada minister. Kuid seda kõike ainult siis, kui sa oled käinud väga heas lasteaias. Mina käisin. Äripäevas.

Oktoobris saab Äripäev 30aastaseks. Sünnipäevakuul arvamusrubriigis ilmuvad esseed on moel või teisel pühendatud Äripäevale.