Marko Pomerants: ARVUSTUS | Suusad, veri, pisarad

Delfi võitis lõpusirgel ERR-i sama napilt, nagu Thomas Wassberg edestas Juha Mietot 1980. aasta Lake Placidi olümpiamängudel 15 km distantsil 0,01-sekundilise vahega. Rajale läkitati kaks meeskonda, kes tegid filmi Mati Alaverist, ja lõpusirge avanedes olid nad samal joonel. Ent Delfi „Kindrali“ meeskond ületas finišijoone napilt esimesena. Norra murdmaasuusataja Frode Estili 2001. aasta Lahti MM-il 0,2 sekundiga Andrus Veerpalule 30 km klassikas allajäämine tundub nende kahe võrdluse kõrval nagu pika puuga pähe saamine. Tippspordis ongi kõik kinni selles „natukeses“, viimases protsendis. Vaja oleks vaid, et seegi tuleks ausal teel.

Igal juhul on Delfi märgi all äsja valminud dokumentaalfilm „Kindral“, režissöör Mihkel Ulk on oma meeskonna edukalt üle finišijoone toonud – ja see pole Eesti ajakirjanduses sugugi kõige halvem päev.

Lugu vajab jutustajat ja selle valik on olnud kümnesse. Ekraanil suures plaanis Alaveri lugu vedav Jaan Martinson saab oma osaga suurepäraselt hakkama. Mees teab, millest ta räägib – ta on ise näinud meie suurmeeste võite lähedalt ning tundnud raja kõrval Veerpalu higipisarate pritsmeid.

Seoses Veerpalu–Alaveri looga on kõigil kahju, et asjaomased ei istunud toolile ja rääkinud, nagu Austria suusataja Max Hauke, otse kaamerasse vaadates kõike ära. Oleme ausad – seda olekski vist liiga palju oodata. Pealegi olid mõlemad meie tänased antikangelased pidevalt ekraanil, nii oma kõige parematel kui ka halvematel hetkedel.

Kuigi viimase „litaka“ pani Eesti suusatamisele Seefeldis Karel Tammjärve ja Andreas Veerpalu veredopinguga vahelejäämine, on nendega lugu palju lihtsam. Neid pole Eesti rahvas kunagi oma õlgadel kandnud ega ootagi neilt midagi. Häbi on nende noorte meeste suurim karistus. Tänu filmile on nad jälle pildis, aga see pildisolek hajub taas. Edasine elu on nende enda kätes – ja see elu on võimalik.

Vahepeal hakkas filmi fookus Alaverilt taanduma ja just Seefeldi juhtumi tõttu muutus see looks ühe isa rumalusest. Mees, mida sa lootsid?

Kuna küsimust „kas?“ polegi – vastus on ilmne „jah“ –, jääb üles ainult „miks?“.

Miks ollakse valmis dopingust „lisaboosti“ otsima?

Saavutusvajadus, raha, teistega sama mängu mängimine, kuulsus, usk, et „ainult nii saabki“, peaaegu olematu vahelejäämise võimalus, kasvav isu, maailmavalitsemise tunne. Aga võta näpust – süsteem, mis tundus lollikindel, ei osutunud selleks, sest mängus on inimloomused, igaüks oma motiividega.

Teinekord võib motiiviks olla kättemaks. Nii vist oli ka dopinguarsti Vitali Bernatskiga, kelle sihikul oli hoopis endine odaviskaja – aga ühel hetkel on „pask ventilaatoris“ ja pritsib igale poole.

Kristjan Pordi poolt avatud karp tühjade ravimipudelitega on filmi üks kõnekamaid hetki Andrus Veerpalu 2011. aasta pisarate kõrval. Kolmas oluline moment on Piret Niglase olukorra kirjeldus, mis meenutab lähisuhtevägivalda – ennekõike vaimses plaanis.

Kaks jääb ilma kolmandata

Samal ajal, kui üks osa inimesi naudib oma loomingut – tehtud sai ju vägev film –, on kusagil oma õhtuseid toimetusi tegemas kaks, võib-olla neli-viis Eesti meest. Jääme kahe juurde. Nemad peavad oma eluga edasi minema. Üks neist on silmnähtavalt analüütilisem ja mõtleb: „Tavaliselt kaks ilma kolmandata ei jää, aga seekord on tõenäosus suur, et kolmandat filmi ei tule. Tore, et nad nüüd rabeledes mõlemad korraga välja tulid.“

Edasi võiks mõelda nii: „Need filmitegijad räägivad lunastuse vajadusest. Kui tulla lunastuse mõtte juurde Uue Testamendi valguses, siis mis oleks sellele võrreldav tegu tänapäeval? „Risti“ oleme me juba löödud. Seal rippudes veedame oma elupäevi – ja ajapikku huvi raugeb. Vaja on säilitada vaimset tervist ja „toorest nahka“, et päevad täidetud oleks.“

Hea kommunikatsioon hoiab inimesi ja organisatsioone huviorbiidis – täpselt nagu halb kommunikatsioon. Intervjuu Anu Sääritsale võis olla viga, aga selleks ajaks oli kõik juba juhtunud. See intervjuu on vaid üks kehvadest hetkedest kogu loos.

Minu soovitus Alaverile ja Veerpalule: taasühiskonnastuge tasapisi, arvestades, et teid saadab veel pikka aega mittemõistmine või hukkamõist. Tundub, et see protsess küll juba käib. Kui keegi püüab teemast rääkida, võiks jutu pöörata ilmale – näiteks halvale suusailmale –, et huvilisele natukenegi vastu tulla.

Ma ei usu eriti andeks palumise tõhususse. Seda ei peaks tegema Eesti suusasõprade või spordiajakirjanike pärast. See on mõttekas ainult siis, kui see on sisemine vajadus – kui see tõesti aitab hinges kergemaks saada ja elus edasi liikuda.

Peamiselt tuleb loota, et ümber jääks lähedasi ja sõpru, kes kuhugi ei kao – nii heas kui halvas. Mati Alaver on Eesti suusatamise võrdkuju nii heas kui halvas.

Nii nagu suurele osale eestimaalastest läheb see saaga korda, on väga suurele osale sellest täiesti ükskõik.

Geoloogina on mul kaks tähelepanekut: 2011. aasta maavärin oleks võinud olla hoiatus; 2019. aasta järeltõuge oli siis juba õhus.

Kui nüüd veel kord keskenduda keemiale, siis nii hea kui ka halva inimese tuhk on lõpuks sama keemilise koostisega – ei A- ega B-urnist tuvastata midagi „kehavälist“. Vahe on ainult selles, mis eluajal eelnes tuhastamisele.

Kõige olulisem on aga see, et poisid ja tüdrukud läheksid ikka trenni – ka suusatrenni.