Janek Mäggi: Iisraelist vaadates paistab Eesti käitumine Nursipalus vägivaldse joobnu lämisemisena

Kõige julmemad ongi naeratava näoga jõhkardid, kes ei hooli ei iseendast ega oma riigist.

Kaitsetahe on kultuuri, moraali ja ühtehoidmise tulemus – kui kultuuri, moraali ning ühtehoidumist luua ja hoida ei suuda, sünnivad Nursipalud, kus riik naeratava näoga nagu kommionu teatab: kallis laps, ma võtan Sult küll kodu ära, aga pole midagi, see teeb sulle ainult head, see on sinu huvides, see kaitseb sind!

Ma annan Sulle ju natukene raha ka, et sa päris ulualla ei jääks – Sompasse või Rummu ju ikka mingi akendeta äravaevatud korterikese leiab!

Iisraelist vaadates, kus loo kirjutamise ajal olen, paistab Eesti riigi jutt ja käitumine nagu joobnu lämisemine enne vaasi põrandale katki kukutamist. Täpselt sama moodi nagu veel selle aasta alguseni lasti inimesi lahti töölt, kui nad maski ei kandnud või süsti ei teinud, väideti, et need inimesed on vastutustundetud ja veel palju hullemat, kasutatakse Ukraina sõja lõhna selleks, et teha taaskord kodanikevastaseid rumalusi, mida enam kunagi tagasi pöörata ei saa. Häbi lugu.

Iisraelis on enne Gaza sektori piiri okastraadi taga kilomeetri laiune piiritsoon. Või noh, tegelikult ilus põld! Kuna see on väga viljakas maa, Iisraeli üks paremaid, siis kohalik kibuts harib okastraatide vahelist maad innu ja armastusega. Sõjavägi valvab, kui nad harimas käivad, et mõni Gazast lendav rakett põllupidajaid ära ei tapa. Oht on igapäevane. Kibutsi elanikel on automaat kaelas tavaline asi, ka tsiviilisikutel. Vastane on agressiivne.

Nursipalusse tuleks inimesi juurde kolida!
Iisraeli pool traataeda, mõne meetri (sic! mitte mõnekümne meetri, vaid mõne meetri!) kaugusel algab küla, kus igale eramajale on riik ehitanud betoonist varjendi. Igale majale, jah. Neid on seal külas kümneid. Lapsed mängivad õues, kõik on turvaline, justkui. Aga kui häire tuleb, ja ta tuleb pigem liiga tihti, on aega 15 sekundit, et varjendisse jõuda.

Eshkoli külavanem Gadi Yarkoni, kellel on kaks jalga raketirünnaku tõttu läinud ja proteesidega asendatud, muhe paljulapseline isa ja osav kohalik poliitik, ütles: „Meil on siin elu 99% taevas ja 1% põrgu.“ Tänasin teda hingemineva jutu ning vaimustava elu eest. Külavanemaks sai ta peale seda, kui jalad ei olnud enam luust ja lihast, vaid rauast.

Juutide moraal on lihtne: iga inimene on osa riigi julgeolekust. Inimene on relv, mitte automaat. Kohalikud inimesed tagavad riigi julgeolekut. Mehed teenivad armees 3 aastat, naised 2. Iga inimene seisab oma riigi eest, riiki ei lükka omasid eemale, vaid paneb nad tööle – teenima.

Kaitseväe kordusõppustel käies (2016, 2017), mäletan hästi, kuidas Lõuna-Eesti õppuste ajal tegid kindralid selgeks: iga kohalik elanik on Lõuna-Eestis piiri lähedal suurem julgeoleku garantii kui mõni sõjaväeosa. See olukord ei saa olla muutunud, sest juudid just sellist taktikat kasutavadki – ja kordades hullemas keskkonnas kui seda on Eesti.

Iisraelis nähtu põhjal on täiest võimatu mõista, miks Eesti riik tahab Nursipalu harjutusvälja laiendamisega hävitada Eesti riigi julgeolekut – viia inimeste kaitsetahe kogu piirkonnas nulli. Kui Tartusse miljarditehase rajamine oli, pidas riiki õigeks hoolida inimestest, mitte ettevõttest. Nüüd sõidab riiki inimesest tankiga üle nii mis naksub, kuigi tegelikult hävitab ennast.

Kuulata jutusaates tähtsate asjameeste heietust, et näe, me oleme õilsad, me räägime plaanidest enne valimisi, mitte peale valimisi – kui riigipoolne vägivallatsemine on lihtne – kõlab erakordse jõhkrusena. Kõige julmemad ongi naeratava näoga jõhkardid, kes ei hooli ei iseendast ega oma riigist ning tema kodanikest.

Riiki, mis kodanikust ei hooli, pole olemas!
Kuidas ei ole võimalik 21-st koduomanikust neid, kes ei soovi oma kodust vaatamata selga kolivale harjutusväljakule lahkuda, Eesti kaitsmisesse kaasata? Rajada Vormsi saare suurune kinnine tsoon, kus senised koduomanikud peavad oma kodud maha müüma või riigi „õiglase“ kompensatsiooni poliitikat arvestades ära kinkima ja asemele antakse üksnes kõvasti tilgastanud eurosid, mitte maid ja maju, kõlab nagu küüditamine Naissaarelt, kui nõukogude väed sisse tulid.

Kindlasti on võimalik inimesed, kui mitte kõik, siis enamus, jätta oma kodudesse. Võtta kaitseväe teenistusse, kui on vaja. Ma ei pea silmas palgatööd kaitseväes, vaid seda, et neil on uutes oludes õigused ja kohustused, mis aitavad neil kodu säilitada, kui nad seda soovivad.

Harjutusväljaku puhul ei ole ju tegemist mänguväljakuga, mille liivakastis tohivad mängida ainult need lapsed, kes suudavad teistelt väevõimuga ämbri ja labida ära võtta. Või on? Loomulikult ma mõistan, et harjutada on vaja. Juudid on ehitanud Gaza lähedusse terve linna, Gaza koopia, kus käib tuhandetel sõduritel aktiivne harjutamine igapäevaselt.

Nagu brigaadikindral Bentzi Gruger ütles: armee eesmärk on olla ja jääda inimlikuks. Muuseas alustas kindral Bentzi oma ettekannet nii: „Te arvete, et meil on maailma parim armee? Võibolla ongi. Aga me teeme palju vigu, paljud asjad ei ole nii nagu peaks. Seda kõike sa näed eriti armeed seest poolt vaadates.“

Eestis, just Lõuna-Eestis on relv iga inimene, kes seal elab. Eesti inimesed ei ela selleks, et kaitsevägi saaks teha, mis pähe tuleb. Eesti kaitsevägi on selleks, et teenida 1,3 miljoni Eesti inimest. 21 kodu Nursipalus esindavad täna 1,3 miljoni inimese huve. Kaitsevägi peab neid kaitsma, mitte hävitama asja eest teist tagant nende elu, meie kõigi elu.