Kas korruptsiooni-katku on võimalik ravida?

Inimesed, kes regulaarselt meediakanaleid jälgivad, on kindlad: korruptsioon on paratamatu asi, millest ükski elav riik ei pääse. See on nagu nakkushaigus, nt katk, mille põhjustele kohe jälile ei saa. Ta sööb ja hävitab. Teda kannavad mustus, närilised (ahnurid) ja putukad (parasiidid) ning haiged inimesed (need, kellel tõbi juba küljes on).

1710. aastaks oli Tallinnas katku surnud 15 000 inimest. Rahvaloendus kinnitas Tallinna katku üle elanud elanike arvuks 1990 inimest. ¾ Eesti rahvast suri katku, vaid Hiiumaale, Ruhnu, Aegnale ja Naissaarele katk ei küündinud. Kuid tänu rangetele meetmetele pole pärast 1713. aastat Eestis katku olnud.

Korruptsioonikatkuga on võimalik võidelda, kuid enne sellele piiri panemist jõuab ta teha uskumatus koguses laastamistööd. Ta ei levi seal, kus puudub temaga otsene kokkupuude (nt mere taga), kuid koldes nakatab ¾ inimestest, sõltumata nende endi soovist või tahtest. Nakkust on raske ise valida ning ta võib meid rünnata sealt, kust me oodata ei oska.

Keskkonna mõju inimese käitumisele on määravam kohtades, kus tehakse midagi ebaseaduslikku, taunimisväärset. Stalini lähikonda pääsesid üksnes inimesed, kes olid kuriteo kaasosalised – need, kes olid vähemalt ühe inimese tapnud või kellegi surmas süüdi. Reetmise korral oli süüdistus kohe olemas. Tee inimesed kuriteo kaasosalisteks ning nad on sulle lojaalsed, oli Stalini moto.

Korruptsiooni on rohkem seal, kus olemas selleks sobiv pinnas. Ta on nagu naat, umbrohi. Ta lämmatab kõik, mis kasvab tema asualal. Ta laseb elada ainult omasugusel. Ülejäänud surevad välja – või juurduvad/kolivad mujale. Selles mõttes on korruptsioon täiuslik ja täielik.

1770.–1772. aastal Venemaa katk Eestisse ei puutunud. Kui maa puhastada, seada piirid ja kolletega teadlikult võidelda, võib eesmärgi saavutada – saada haigusest lahti. See eeldab aga kogu ühiskonna ühist ja selget tahet.

Me elame Eestis täiesti korruptsioonivabas ühiskonnas, kui võrdleme end Ukrainaga. Kes on ukrainlaste ahastusega kokku puutunud, saavad aru – nad ei näe ise ka, et (tulevikus) on võimalik teisiti. 1710. aasta Tallinnas ei kujutanud keegi ette, et on võimalik üle 300 aasta jätkuv epideemia vaheaeg.

Milliseid tarasid peaks Eesti seadma? Meie valukohaks on vaimse võimekuse piiratus, mistõttu on meil ettekujutus, et ühed ja samad inimesed, kes täidavad ühtesid ja samu positsioone, on ainsatena selleks suutelised. Ja kui “kõik tunnevad kõiki”, on lihtne teha igasuguseid ettepanekuid ning “klaarida asjad omavahel ära”.

Seepärast võib öelda, et vahetus tuleb alati kasuks. Taavi Rõivas on ennast jätkusuutliku peaministrina tõestanud ning võib sellesse ametisse jääda kauemaks kui rekordimees Andrus Ansip – muidugi juhul, kui ta juba nelja aasta pärast ei taha astuda karjääri järgmist sammu – ka Brüsselis Andrus Ansipi asemele.

Ka see, et meil alati pool Riigikogu koosseisust samaks jääb, aitab Eestil sumbuda või koguni lämbuda. Paralleel ei ole mitte ainult poliitikas, vaid ka kultuuris, äris, spordis jne.

Inimene on patune, ning riiki, kus elavad ainult üdini ausad inimesed, ei ole võimalik luua ühegi seadusega. Võimaliku karistuse rangus ei vähenda isikuomadustest lähtuvat soovi ja kiusatust teha midagi ebaseaduslikku, ebaõiglast või ebamoraalset. Kuid ennetada ja ravida saab, selleks tuleb rakendada kõiki võimalusi. Esimene ja tähtsaim on keskkond, alles seejärel seadused. Ravi tuleb jätkata, isegi kui haigus on krooniline. Kergem on nii haigel kui lähedastel.