KAS PÄRNUMAA UJUB VÕI UPUB?

Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, kutsus Pärnumaa omavalitsuste liidu juhatuse esimees Lauri Luur mind 24. augustil toimunud seminarile “Viimane kustutab tuled!” esinema, pani ettekande pealkirjaks minuga kooskõlastamata “Kas Pärnumaa ujub või upub?” ja häälestas mind juba ette negatiivsele. 

Võib-olla tuleks Pärnumaal hoopis tuled põlema panna? Miks Lauri eeldab, et enne oli valgus, kuid tulevik on tume? Konflikti hõngu oli tunda mõlemas pealkirjas, kuigi ma ei olnud ise kumbagi valinud.

Pärnu linn domineerib väljaspool Pärnumaad olulisel määral maakonna üle, varjutab muu.

Mõtlesin, mis mulle Pärnu ja Pärnumaaga esmalt meenub-seostub-kangastub? Spontaanselt mitte niipalju, kui oleksin eeldanud. Ammende villa, Pärnu rand, Supelsakste kohvik, Pärnu uue kunsti muuseum, Sütevaka humanitaargümnaasium, kus me lastele mõni aasta tagasi kabesimultaani korraldasime, kohvikute päev.

Pigem linnaga seotud asjad ja kohad. Maakonnast tulid hoobilt meelde Valgerand, Tõstamaa, kus on sõpradel suvekodu, ja president Konstantin Pätsi ausammas (kuigi Päts on praegu ebasoosingus, mistõttu suureks atraktsiooniks seda pidada ei saa) ja muidugi Lottemaa, mis väljaspool linna külastusväärsest on kõige atraktiivsem. Kuid samuti mitte küllaldaselt. Eelmisel aastal oli teemapark kahjumis, teadis abilinnapea Meelis Kukk.

Minu esmahinnang oli: Pärnu linn domineerib väljaspool Pärnumaad olulisel määral maakonna üle, varjutab muu. Maakonnast ei tea sellega mitteseotud eestimaalane, kes Pärnu Postimeest ei loe, suurt midagi.

Sellise jutu peale sain loomulikult pahandada. Kuhu jäävad siis Kurgja talumuuseum, Kihnu ja Manija, Tori põrgu? Pidin häbiga tunnustama, et kuigi olen teinud saartest dokumentaalfilmi, mida ETV on näidanud, ja selle käigus Pranglil (sic!) Kihnu Virve kontserdil käinud ja temaga filmi tarvis intervjuu teinud, ei ole ma Kihnus käinud.

Selline ülestunnistus põhjustas Pärnumaa omavalitsusjuhtide seas kahina. Lubasin vea lähiajal parandada. Keegi meist ei ole täiuslikult kultuurne. Kuid leidsin, et mitte keegi ei ole mind intensiivselt Kihnu kutsunud. Paljusid lahedaid kohti olen avastanud just tänu reklaamile ja olnud reklaamile tänulik.

Eelmine maavanem Andres Metsoja küsis: mida Pärnu ja Pärnumaa saavad teha, et maakonna maine oleks väljaspool maakonda säravam? Kuidas teha paremini kui seni?

Minu retsept oli primitiivne: tuleb reklaamida kõike seda, mis on lahe, kaks–kolm korda rohkem kui seni. Pool “kaubast” kogub tuntust juurde ja osast saab koguni hitt. Millest, ei ole võimalik ennustada. Inimesed on ettearvamatud oma meeldimistes. Kuid nad peavad teadma, et on asju, mis võivad neile meeldida.

Inimesed tahavad ainult raha, muu ei huvita kedagi!

Uusi võite saab püüda higi ja pisaratega. Pärnumaal on tehtud palju, kuid konkurents on tihe. Viljandi tahab näida edukam kui Pärnu, Kuressaare edukam kui Viljandi ja Pärnu kokku. Ambitsiooni on maakondades hunnitult, kuid võlu ei ületa maakonna piire. Pärnumaa on olnud teistest edukamgi, kuid palju võimalusi on kasutamata. Mis ei nõuaks erakordset pingutust.

Võti, kuidas siduda oma inimesed kodukoha külge ja meelitada neid juurde, on ainult üks ja lihtne: raha. Võidab, see, kes maksab rohkem.

Selline väide on justkui toores, kohatugi. Aga lahti mõeldes mitte. Ei taha suur osa Kalevipoegadest-Lindadest Soomes töötada ning reedese ja pühapäevase “orjalaevaga” koju tulla või tööle minna. Ei taha nad elada ühiskorteris heal juhul omaette toas, selle asemel et elada oma talus, kus mets kohiseb ja hunt ulub. Ja kus perekond on elanud aastast 1874.

Inimestel on vaja tööd ja leiba. Selle pakkumine peab olema haldusreformi üks tulemusi. Kuid kas on? Kogu Eestis kardavad inimesed, et pärast kohalike omavalitsuste valimisi on senise vastiku naabrimehe asemel volikogus veel vastikum tundmatu “koll”, keda nende küla inimesed pole kunagi käega katsunud. Kas teda iga väikeasumi eluolu huvitab? Vaevalt, sest haldusreformi mõte on efektiivsus, mitte emotsionaalsed väärtused, mida ei saa raha eest osta. Ent Pärnumaa konkurentsieelis on muu kõrval just emotsioon. Emotsionaalne heaolu.

Pärnumaa eelis ja puudus on Pärnu linn. Eelis seepärast, et kuigi Narva on Eesti suuruselt kolmanda linnana Pärnust ees, ei tea paljud eestlased, et (Eesti) Narva olemaski on. Pärnu on Tallinna–Tartu–Pärnu kolmnurga üks tugevaid ja mõjukaid tippe.

Pärnu puudus on ühekülgne puhkuselinna maine, kus suvel on kallis, palju eakaid soomlasi ja lärmakaid noori. Linn on ägedaks haibitud eliidi poolt ja eliidi jaoks. Maine toob raha, aga tõukab ka eemale. Pärnu on rikastele. Või siis turistidele.

Pärnu, Pärnumaa ja kõigi Eesti maakondade proovikivi on näidata nii omadele kui võõrastele piirkonna voorusi. Õhutada elanikke ettevõtlikkusele. Kui tööd ei ole, tuleb seda iseendale anda. See võib olla palju kasumlikum kui soomestumine. Nagu Meelis Kukk seminarivestluses märkis: avalikus sektoris teenid rahvast, erasektoris raha. Inimesi tuleb innustada raha teenima. See mõte pole ebaviisakas ega halb. Kui rikkus on häbiasi, siis mõttelaiskus ja -vaesus veel enam.

Pealkirja juurde tagasi tulles: Pärnumaa ujub igal juhul. Kui ainult pärnumaalased ise oskaksid nautida seda, mis neil on, ja vähem tunda puudust sellest, mida ei ole. Kuigi see, mida ei ole, ongi peamiselt raha. Pandeemiline, krooniline rahapuudus vaevab Eestis iga kohalikku omavalitsust: tahaks teha palju rohkem, kui võimalusi on.

Ometi, nagu seminaril tõdesime, on pärnumaalaste elukvaliteet parem kui Hong Kongis, kus 5000eurose palgaga saab lubada endale kuni 18ruutmeetrise korteri üürimist, või Londonis, kus kogu sissetulek läheb elamiskuludeks isegi siis, kui teenida Eesti mõistes pööraselt palju. Suurlinnaelu nautimiseks üle ei jäägi. Pärnul ega Pärnumaal pole häda midagi. Õitseb!