Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Milleks meile usuleiges Eestis riiklikud usupühad?

609
07.04.12, Õhtuleht, Janek Mäggi: Milleks meile usuleiges Eestis riiklikud usupühad? Nii jõulud kui ka ülestõusmispühad on usupühad. Arutelu selle ümber, kas inimene, kes Jumalat ei usu, peaks neid pühi pidama, tõstatub iga kord, kui need pühad saabuvad. Ning kas need üldse peaksid meie kalendris olema?

Vaba päev meeldib inimestele alati, sõltumata sellest, miks see antud on. Armee- ja Oktoobrirevolutsiooni aastapäevad olid mitte niivõrd tähistamisväärsed, kuivõrd hingamisruumi andvad pühad. Eestlastele vähemalt.
Jõulude ja ülestõusmispühadega on sama lugu – ka need, kes nendest pühadest suurt midagi ei pea, on vabade päevade üle rõõmsad. Kui püha langeb laupäevale või pühapäevale, on meel mõru.
Kas Jumal on siis olemas või ei?
Nii jõulud kui ka ülestõusmispühad on usupühad. Arutelu selle ümber, kas inimene, kes Jumalat ei usu, peaks neid pühi pidama, tõstatub iga kord, kui need pühad saabuvad. Ning kas need üldse peaksid meie kalendris olema?
Jeesuse kui ajaloolise isiku ristilöömise päeva tähistamine (suur reede) on ehk veel arusaadav (tema elu on mõju avaldanud miljarditele inimestele, kes pärast tema surma on elanud), kuid surnuist ülestõusmine?
Piibel on raamat, mis ei kohusta uskuma, kuid annab selleks võimaluse.
Võib valida elu, kuid soovi korral ka surma. Kristlik õpetus põhineb vabal tahtel. Paulus arutleb selle üle, kas uskuda või mitte ja jõuab järeldusele, et kui Jumalat ei ole, on väga rumal uskuda – siis on kõige targem teha kõike, mille järgi himu on. Kuid kui Jumal on, siis on see kõige rumalam asi, mida teha.
Kahtlejaid on alati, ka nende hulgas, kes usuvad. Uskujaid on alati, ka nende hulgas, kellest on jäänud mulje, et nad ei usu. Jeesus ütles, et me ei tea, kes pääsevad. Kelle kohta arvame, et ta usub, ei pruugi uskuda. Ja kes näib mitte uskuvat, võib seda siiski teha.
Usk on lisaks religioossele mõõtmele kultuur, ajalugu ja palju muud, mis meid koos ja elus hoiab. Aastatuhandetega laagerdunud väärtussüsteem, mille mõistmisse on oma panuse andnud kõik eelnenud põlvkonnad. Meie kultuur laiemas ja tagasivaatavas mõistes on usust läbi imbunud. Mõistmata usku ei saa mõista ka kulutuuripärandit ja selle kujunemist.
Sellised asjad on pühad, mis ei tähenda, et nende üle arutleda ei või. Ka selle üle, kas Jumal on olemas või ei ole. Nagu me võime arutada, kas Eesti vabariiki on vaja või mitte; kas 24. veebruar on ikka see õige päev, mida tähistada või mitte; kas Pätsi sobib meie esimeseks presidendiks pidada või mitte jne.
Erinevaid arvamusi on palju. Ning kõigil inimestel on õigus oma arvamusele ja seda välja öelda. Ainus mööndus on see, et teadlik-tahtlik solvamine ja alandamine ei käi kooselureeglitega kokku. Seda lihtsalt pole vaja. Tark inimene seda ei tee. Ja ka targa inimese kõik mõtted ei ole targad, kuigi ta ise võib arvata vastupidist.
Kristlasena ei häiri mind kuidagi, kui kõik inimesed Jumalat ei usu. See on mitteuskujate õigus, vabadus ja valik. Kuid häirib see, kui minul ei lubata uskuda, keda ja kuidas ma tahan uskuda. Nagu see oli NSV Liidus. Usuvabadus on väga oluline demokraatlik vabadus, mis oma sisult tähendab õigust uskuda ja õigust mitte uskuda.
Kas me vajame usupühi? See on sama, kui küsime, kas me vajame kultuuri või sporti? Nähtused, mis hoiavad ja kannavad ajalooliselt edasi meie identiteeti, on erakordselt tähtsad. Vabade päevade kõrval vajame neile ka sisulist mõtet. Lihtsam on, kui see sisu on olemas ja seda ei ole vaja eraldi välja mõelda.
Iga inimene ei peagi iga püha pidama enda omaks. Kindlasti on neid, kellele 20. august ei tähenda midagi. Aga paljudele tähendab. On neid, kellele emadepäev ja isadepäev on valusad.
Elus ei ole asjad kunagi ainult nii või ainult naa. Nad on alati pigem nii või naa. Küllap on ka neid, kellele vabad päevad hoopiski närvidele käivad. Näiteks ettevõtjatele, kellele need suuremate palgakuludena lisakulusid toovad.
Mitu erakonda mõlemas leeris
Kuigi usule on kadu kuulutatud sadu aastaid, ei ole see nii läinud ja vaevalt ka läheb. Küsimus ei ole selles, kas Jumal on olemas või ole (see on isikliku usu/valiku küsimus). Usku suhtumisel jääb inimkonna kestmise lõpuni mitu erakonda ja seda mõlemas leeris – nii koalitsioonis (kes usuvad) kui ka opositsioonis (kes ei usu). Inimesed lihtsalt vajavad lootust, tuge ja pärandit, kuid Jumal on iga inimese jaoks mõnevõrra erinev – kui kuulata, mida nad temast räägivad. Jumalatus on samuti erinev. Ning inimesed on väga erinevad.
Oluline ei ole mitte kõike lõpuni reguleerida ja nõuda inimestelt, et nad peavad elama nii või naa, vaid anda neile võimalus vabalt valida – elu või surm, usk või usutus. Selle vaba valiku juurde kuulub õigus soovi korral ka usupühi tähistada. Usu traditsioon on niivõrd pikk ja elav, et seda ei saa ära kustutada. Ei tasu ja ei tohi.
Mina usun, et Jeesus elab. Ma pean ülestõusmispühi väga oluliseks sündmuseks. 1. maist kui kevadpühast ei arva ma midagi. Aga tore ikka, et vaba päev on. Õnneks ei pea marssima minema, nagu kooli ajal sunniti. Aga ei pea ka kirikusse minema, kes ei taha. Loomulikult ei ole kogu ühiskonnal kõigi asjadega ühtviisi tugev seos. Kuid sallivus on vajalik. Minu meelest peaksime lihtsalt üksteist võimalikult vähe segama – las inimesed olla sellised, nagu nad tahavad olla. Jäägitu üksmeele võib näiliselt saavutada käsu korras, mitte vabast tahtest. Kõik, kes esitavad kategoorilisi väiteid, et asjad on nii ja ainult nii, eksivad. Muidugi on meil usupühi vaja. Loomulikult kõik neid ei tähista. Ja mis siis.