Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Pronksöö igavene tuli"

124
30.04.07, SLÕhtuleht, Janek Mäggi, "Pronksöö igavene tuli" Kas me oleme sõduri teisaldamisega lahendanud probleemi või tekitasime juurde hulga uusi, näitab aeg.

Tehtud! Mis tehtud, see tehtud, nüüd tuleb vastutada. Reede hommikul kohtasin tänaval tuttavat vene ajakirjanikku. «See oli pronksöö,» arvas ta. Käitumishäiretel on kalduvus karjas võimenduda. Alkoholi kaasmõjust rääkimata.

Enam ei ole vahet, mida keegi arvas pronkssõdurist enne tema teisaldamist. Pronks on Eesti rahva jaoks neetud – igaveseks. Irooniliselt öeldes ei tasu Eesti sportlasel enam pronksmedaliga koju tulla, võib peksa saada.

Nüüd on küsimus, kuidas tulla toime tagajärgedega. Seekordset Vabadussõda ei peeta tääkide ega soomusrongi, vaid kumminuiade, pisargaasi ja meedias tehtud avalduste ning räuskamistega.
Pronksööle järgnenud propagandaga sõdimine kestab mitu-mitu aastat. Endise siseministri Jüri Mõisaga tuleb kahjuks nõus olla, et parem halb rahu kui hea sõda. Poliitilised sõimukahurid on Eesti suunas tööle pandud. Kas me suudame end nende eest kaitsta?

Eesti satub maailma juhtiva uudisekanali BBC World võrguväljaande esilehele, veel enam peauudistesse haruharva. Reedel oli meil taas kord selline võimalus. Rõhuasetuses üks surnu, 40 vigastatut ning 300 vahistatut. Toon sama, mis Iisraeli ja Liibanoni sõja ajal.

Tõelised rahutused on aga verbaalsed ja ujutanud üle kogu rahvusvahelise meedia. Eesti on saanud endale uue märgi – pronksöö. Venemaa tahab katkestada Eestiga diplomaatilised suhted. Saatkond võiks «ennast põlema panna».

Terrorit terroriga ei ravi

Mainet peetakse vähe tähtsaks, kui asjad on hästi. Otsuseid tehes maine pärast muretsejaid peetakse nahahoidjateks. Kuid mainet on lihtne tundidega kaotada ja selle tagasivõitmiseks läheb aastaid.

Kriisiolukorras tegutsetakse lihtsalt vihas ja närviliselt, tõmmeldes. Nagu USA pärast 11. septembrit 2001, mis oli ju selgelt terror ja tõsiseim rünnak USA julgeoleku vastu pärast Pearl Harbori 7. detsembril 1941.

USA (või Georg Bushi?) Iraagi avantüüril olid ju mõningad põhjused olemas (peamised siiski fabritseeritud), kuid tulemus on halvem, kui USA oleks kõige halvemas unenäos osanud oodata, selgus eelmisel nädalal peetud presidendikandidaatide debatist.

Avaliku korra tagamine ei ole isegi USAle jõukohane ülesanne, kui vastaseks on oma elust ja tervisest mittehooliv märatsev rahvajõuk. Enesetaputerrorism on võitmatu vaenlane.

Kõige raskem on lahendada probleeme, kui vastaspool on mustvalgetel järeleandmatutel seisukohtadel ja tahab oma tahtmise, nui neljaks, ellu viia. Tšetšeenia konflikt on kohane näide.

President Toomas Hendrik Ilvese üleskutse säilitada rahulik meel oli asjakohane. Kuritööd ja vandaalitsemist ei saa kuidagi sallida. Eestis on vaja avalikku korda. Kuid kes suudab seda ilma suuremaid kahjusid tekitamata tagada? Kas ka siin ei ole meil tegu võitmatu vaenlasega?

Sammas teeb popstaare

Rahvusvahelisse avalikkusse jõudvad uudised teevad meele kurvaks. Mida mõtlevad välisinvestorid Eestist? Kas nad tahavad siia raha juurde tuua või tahavad ära viia sellegi, mis siin on? Mis juhtub meie riigi reitingutega? Paremaks enam minna ei saa, see on selge.

Selleks, et Eesti valitsus saaks lähiajal teha ka muud peale pseudoprobleemi lahendamise, tuleks luua portfellita pronksministri ametikoht. Selgitamist on lähiajal niivõrd palju, et võtmeministrid hakkavad sarnanema popstaaridega, kelle iga liigutus pakub avalikku huvi.

Kui palju pronksitükk ja kivihunnik maksumaksjale kokku maksma läheb? Kümneid miljoneid kindlasti. Reede hommikul lõhutud akendest mööda jalutades sai näha aktiivset koristustööd – inimesed naeratasid kohmetult. Nõutus eelkõige. Mis riik see on, kus sellised asjad toimuvad?

Enne möödunud aastal alanud pronkssõduri tarastamist ja muud põnevat tundus juba, et Eesti venelased ja eestlased saavad omavahel normaalselt läbi. Kusjuures enamikul tasanditel saavadki. Kui aga anda inimestele eemärk, mille nimel sõdida, siis nad seda ka teevad. Ja valivad poole.

Propagandasõjaseisukord kestab Eestis veel kaua, kuid seda saab oskuslikult tegutsedes ehk siiski leevendada. Peaks püüdma selle poole. Eeldatavalt on valitsusel olemas või loomisel selge kava, mis rahvusraamatukogu esisest platsist saab.

Kui sinna tuleb avalik park, toovad veteranid ja nende järeltulijad sinna 9. mail lilli edasi, ka ilma sõdurita. Sellest ei pääse me kindlasti, pigem vastupidi. Tragikoomiline oleks järgmise aasta 9. mai, kui samasugune märul läheb lahti ka ilma pronkssõdurita. Ja kogu Eesti politseinikud saavad taas pealinna lähetusse tulla.

Kas me oleme sõduri teisaldamisega lahendanud probleemi või tekitasime juurde hulga uusi, näitab aeg. Kuid pronkssõdurist on saanud igal juhul Eesti teise iseseisvusaja Viktor Kingissepp – hoolimata sellest, mida me temast arvame, läheb ta igaveseks Eesti ajalukku. Nagu 1990ndate algul kinni keeratud igavene tuli pronkssõduri jalge ees. Kuum ei ole, aga põletab, ja väga valusalt.