Las isamaa põleb!

Peaminister Taavi Rõivas märkis õigesti, et valitsuse tervis ei sõltu kooseluseadusest, mis võib olla avaliku köieveovõistluse köieks kuni järgmiste valimisteni, ilma et erakonnad peaks köiest lahti laskma.

See köis näib nii tugev, et järele ei anna, katki ei lähe ning mõlemad tõmbajad on pigem ühetugevused. Noored härjad, las sikutavad. Või täpsemalt – naudivad mängu, mis neile köie pihku toppis.

Kõik kestab edasi

Valitsuse tervis sõltub: 1) kas mõnel erakonnal on võimalik mõne teise erakonnaga koalitsiooni moodustades saada parem kaup kui seni (pigem mitte); 2) kui palju on uute võimaluste otsijal jõudu ja julgust seda võimalust proovida (sotsid tõestasid, et ei ole). Nagu ütles vend Johannes “Viimses reliikvias”: “See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.”

Ma imetlen Taavi Rõivase oskust mitte millestki negatiivsest välja teha. Oskus avalikult mitte ülemäära ärrituda, lahmida, ärbelda, seisukohti võtta, on hoidnud teda ametis vaatamata sellele, et paljud vanemad (enda meelest) intelligendid praeguse valitsuse vaimset võimekust hiilgavaks ei pea.

Kuigi kõlab: “Peenhäälestus? Mida! Meil on vaja kapitaalremonti!”, ei tähenda see midagi. Sest remondimehi ei ole. Ja kes on, ei ole tööl. Valitsuses. Riigikogus. Põlevate silmadega teevad nad idufirmasid. Või vaevavad võõrkeelsete ja -meelsete iduseadustega oma ajusid Brüsselis. Meil on parim võimalik valitsus, kuni keegi suudab ja tahab teha parema. Aga praegu ei suuda ja võib-olla ei taha ka.

Varro Vooglaiu võitlus Koljatiga ei paista lõppevat, kuid Koljat (loe: kooseluseadus) ei ole Eesti elu valudebatt number üks. Valudebatt number üks on hoopis eesti pere väärtuste aluste kõikumine, murenemine, lagunemine, lahustumine.

Rohkem kui kooseluseadust on meil vaja kärgeluseadust – kuidas nt jagada vara oma venna vennaga, kes ei ole minu vend, kui meie (kasu- ja lisa-)vanemad on surnud? Meil on vaja seadustada kärgellumine. Mõni mees tahab elada teise mehega, aga palju mehi tahab elada teise mehe naisega ja temaga lapsigi teha, ja siis jälle järgmisega. See on ikka väga-väga palju teravam küsimus.

Kas Eestis ei ole avalik debatt läinud pereväärtustelt üle homoseksuaalsete paaride õigustele? Nagu see oleks tähtsaim pereteema.

Aga eluliselt teravaid küsimusi ei suuda ükski valitsus ei Eestis ega Euroopas lahendada. Võib-olla ainult protsesse suunata. Valitsused (tegelikult ühiskonnad) vajavad püsimiseks totaalselt domineerivat sotsiaalset konflikti, mis tähelepanu olulistelt, kuid rämedat pingutust nõudvatelt teemadelt kõrvale juhib.

Kas Eestis ei ole avalik debatt läinud pereväärtustelt üle homoseksuaalsete paaride õigustele? Nagu see oleks tähtsaim pereteema. See lämmatab avaliku ruumi ning see on kõigile osapooltele ainult hea. Nii sotsidele kui EKRE-le. Ainult Margus Tsahkna on trammi alla jäämas...

Saamatud satelliidid

Kas vaatamata sellele, et Eestisse ei ole pagulasi sisuliselt tulnud, räägime me ainult sellest, kuid oleme unustanud täiesti ja väga kiiresti väljarände, mis meid tühjaks imeb? Esivõitlejad mõlemalt poolt on siin selgelt võtmas mitte punktivõitu, vaid võitmas sõda. Isamaa põleb. Kahest otsast.

Minu meelest on heal erakonnal väga lihtne saada 100% häältest. Kuidas? Tuleb leida vastane, kes on sinuga sama tugev ning temaga vastastikust turmtuld anda. Reformierakond leidis Keskerakonna, ja vastupidi, ning üks sai 50%, teine 50% ja kokku ongi 100% – kui veidi liialdada.

Praegu on ju ülejäänud üsna saamatud satelliidid. EKRE Keskerakonnale, sotsid, Vabaerakond ja IRL Reformierakonnale. Keegi ei taha midagi muuta. Sealhulgas ühiskond. Kes ei tohigi sõnagi muliseda, sest nad ise ei taha ka – ei tee midagi. Rahvas, jää ometi vait!