Janek Mäggi: "Täiesti tavaline Eesti"

Võib-olla meie suurim häda ongi see, et me tahame olla keegi teine. Me ei taha olla tavalised.

Kuumadel suvepäevadel on Tallinna vanalinn niivõrd rahvast täis, et higihais on Viru tänava muutnud läbimatuks. Kuna puhkan reeglina juulis ja suurema osa ajast Lõuna-Eestis, siis tööle naastes mulle turistid kohe üldse ei meeldi.
 
Ärritavad. Tuiavad, pea õieli otsas, joovad ebasobivatesse kohtadesse paigutatud välikohvikutes “odavat” õlut ja ummistavad liiklust. Samas leiab meediast arvamusi, et miks neid “higiseid inimesi” meil siin niiiiiiii vähe on. Tule taevas appi!

Tegelikult ei ole mul turistide vastu midagi. Kuid kui välismaal käin, siis püüan alati oma fotoaparaadi pigem ära peita. Ja püüan käituda tavaliselt. Ei taha kuidagi kohalikke ärritada. Pigem neile ikka meele järele olla. Lähen ju külla. Kui tavaks on kingad ära võtta, siis võtan ära. Kui tavaks on kingad jalga jätta, jätan jalga.

Riik on kõige parem sellisena, nagu ta on. Kõik jõed, mida on püütud teistpidi voolama panna, on reeglina voolupöörajad uputanud ning rikkunud kogu keskkonna.

Põrand olgu pühitud ja muru pöetud!

Õigupoolest saab Eesti huvitavamaks muutmiseks suhteliselt vähe ära teha. Kui elada Missos, siis on muidugi tore, kui sugulaste küllatulekuks on muru pöetud ja põrand pühitud. Kuid nii kauge vahemaa taha tulevad nad ehk korra aastas (kui on ilus suvi!), kui väga oodatakse-palutakse.

Talviseks igaõhtuseks joomakaaslaseks tuleb valida ikka naabri-Vello või naabri-Ruts. (Kuigi jah, raha neil õieti pole ning kui tahad, et nad sinuga külakõrtsi kaasa tulevad, pead pigem ise välja tegema!)

Aga Missos (või mis iganes toredas kohas Võrumaal, kus mitu mu tuttavat on end aastaringselt elama sättinud või elanud seal kogu elu) on väga mõnus elada. Miks me tahame Tallinna muuta Londoniks või Amsterdamiks?

Igal paigal on oma aura ja koht on äge sellisena, nagu ta on. Las inimesed tulevad-lähevad just sellepärast, mis on see päris – mis on tekkinud ise, kujunenud aastasadadega. Amsterdamis on selleks üle 660 000 jalgratta, Londonis kuninganna, Tallinnas vanalinn ja Võrumaal Suur Munamägi.

Milleks tahame olla Carmen Kassid?

Võib-olla meie suurim häda ongi see, et me tahame olla keegi teine. Me ei taha olla tavalised. Me tahame olla Carmen Kassid. Kuid milleks? Carmeneid on üks (kuigi edukas), ent tavalisi inimesi miljoneid. Nad teevad oma igapäevaseid toimetusi – kes müüb Selveris, kes Viru tänaval mandleid, kes teeb lehmale heina, kes kasvatab sigadele vilja.

Eluterve elu on selline, mida meile endale meeldib elada. Mitte selline, mida teistele meeldib vaadata. Me ei ole ju loomad loomaaias, keda ilmarahvale raha eest näidatakse. Kutsume endale aeg-ajalt lihtsalt kedagi külla. Aga kui sünnipäev tuleb, valime seltskonda väga suure hoolega – et liiga suureks ei läheks. Et ikka jõuaks suhelda ja teenindada ka.

Eesti on täiesti tavaline riik. Meil on kõik olemas, et olla terve ja õnnelik. Nagu hiljuti avaldatud õnneindeksist selgus, on inimesed õnnelikumad, kui nad vähendavad nii oma ootusi kui ambitsioone. Kõige parem on olla selline, nagu oled. Mitte laisk ja igav, vaid püüdlik ning isikupärane. See ongi kõige lahedam.