Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Eesti riiki juhib Alev Ström"

248
15.09.08, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Eesti riiki juhib Alev Ström" Läti kukkumisel kaob täielikult usaldus ka Eesti vastu ja siis ei räägi me enam jahtumisest, vaid jäätumisest.

Praegu on targutajaid muidugi palju. Ansip maha! Kõik on pekkis! Valitsus ei suuda riiki juhtida! Ja mis kõik veel. Ei tea muidugi, kas oleks palju mehi või naisi, kes Eestit paremini juhiksid. Aga närvid on paljudel läbi, see on tõsi. See jutt, mida räägiti aastat paar tagasi, ja see, mida räägitakse praegu, erinevad üksteisest nagu päike ja kuu.

Läti peaminister juba rääkis lati devalveerimise ohust. Ivars Godmanis ei teinud nalja – sõnum läks rahvusvahelisele pressile. Sest Baltimaade majanduse rahateenimisvõime on väiksem, kui see veel aasta-paar tagasi paistis. Kuna me suudame müüa peamiselt üksteisele (kodus teenime üksteise kasumit ja müüme kõrgema hinnaga kui välismaal, kus sageli saame ainult mahtu), siis kui naabrimehel enam raha pole, läheb pood kinni.

Muidugi võisid ettevõtted veel hiljuti näidata suuri kasumeid, kuid too kasum oli teise käega võetud pangast laenuks (olgugi, et kellegi teise poolt). Laenuraha pealevoolamise lõppemisel sulavad kasumid kiiremini kui juulikuu lumi. Praegu on just selline aeg.

Mis juhtub Lätis, juhtub ka Eestis

Eesti krooni kursist ja selle kindlusest on meil räägitud kui pühast lehmast, kes kunagi auto alla ei jää. Mina olen selles kahelnud korduvalt. Viimati tekkis imelik tunne siis, kui kuulasin tipp-pankureid rääkimas sellest, mis juhtub Eesti ja tema krooniga, kui Läti latti ka tegelikult devalveeritakse. Kuna sellest julgeb kõva häälega rääkida juba riigi peaminister, siis ei ole see kindlasti ilmvõimatu.
 
Asi on selles, et pärast Läti kukkumist kaob täielikult usaldus ka Eesti (ja Leedu) vastu. Pankurid kardavad, et siis tõmmatakse Eestist raha välja sama innuga kui ema tirib laukast välja oma lihast poega. Miljardid lahkuvad. Ja siis ei räägi me enam jahtumisest, vaid jäätumisest.

Baltimaade majanduse terviklik (emotsionaalne, mitte ratsionaalne) usaldusväärsus on väga väike. Ja tulude suurendamiseks inflatsiooni kütteks (nt käibe- jt maksude tõusuga) me seda usaldusväärsust ainult kahandame. Sest kui hinnad tõusevad ja tõusevad, siis konkurentsivõime langeb ja langeb. Ja raha väärtus väheneb ja väheneb.

Muidugi, imerohtu pakkuda pole ja väliskeskkonna mõju on suur. Seda toovad poliitikud aeg-ajalt vabanduseks, miks meil asjad halvasti on. Aga selles see asi ongi, et me ei arvesta väliskeskkonna mõjudega, vähemalt mitte piisavalt. Londoni pankur teeb otsuseid selle järgi, mis numbreid ta näeb, mitte selle järgi, millega peaminister neid põhjendab.

Hirmutada muidugi ei tahaks. Ega mõningate äriinimeste oigamise järgi riiki juhtida saa. Isegi siis, kui nad oigavad valu pärast. Ja isegi siis, kui seda on valus kuulata. Ühte saab aga teha küll. Pingutada. Hansapankur Erkki Raasuke arvas ka, et ainus, mida me tegema peame, on töö. Kusjuures võimalusi töötegemiseks tuleb järjest juurde.

Moosi ja saia vast ikka saab

Näiteks dollari vaikne revalveerumine annab osale eksportööridele võimaluse USAsse müües taas raha teenida. Võib-olla ei peagi kodumaist kurgitootmist lõpetama, kuigi valitsuse korraldatud gaasikamber" kõigile gaasitarbijatele aktsiisimäära tõusu näol on hingemattev. Võib-olla tuleb meile ka järgmisel suvel mõni välisturist, kes saab sama hinnaga teenust, hoolimata käibemaksu kahekordsest tõusust, ja hotelliomanikul on nii palju vaba raha, et suudab kliendile hommikusöögiks ka saia ja moosi varuda.

Majanduse vereringe on pangandus ja majanduse veri on raha. Kui raha ei ole, siis seda ka ei tule – pole võimalik investeerida, luua uusi töökohti jne. Kui raha väärtus kogu aeg väheneb, siis ühel päeval tuleb kurss viia väärtusega kooskõlla.

Raha väärtus võib kukkuda mitte ainult sellepärast, mida meie teeme, vaid ka sellepärast, mida naabrimees teeb. See on täpselt sama, kui suurepärase asukohaga mereäärse villa kõrvale ehitatakse haisev kalatehas. Villa on sama, koht on sama, aga väärtus on kaks korda väiksem. Ja aednik (peaminister) rääkigu mida tahes, sest asjad on alati nii, nagu nad paistavad, mitte nii, nagu nad meie arvates tegelikult on.

Eesti tänase olukorra moraal on lihtne: kui rumalalt käituda, võib hullemaks minna. (Aga kes teab, milline oleks tark käitumine?) Tööpuuduse kasv oleks väike probleem. Rahva säästude ja vara haihtumine aga juba tükk maad suurem häda.

Kodutuks võivad jääda ka korralikud inimesed, kodutu mõiste avardub. Lihtsalt ühel päeval tuleb Alev Ström SEBst või Swedbankist ja teatab: "Teie ei ole mitu kuud suutnud oma kohustusi täita – uks on seal." Ja hakkab ise kinnisvaraomanikuks. Alev Ström (täpsemalt tema tööandjad Rootsi pangad) muuseas Eesti riiki juhibki – Toompeal töötavad tema Tallinna murrakut valdavad tõlgid. Sest see, kelle käes on raha, selle käes on võim. Ja laenaja on laenuandja ori, nagu kinnitab Vana Testament.

"