Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kuidas karistada laipa?

21.07.2016, Maaleht, Janek Mäggi Mitte keegi ei taha surra ilmaasjata. Justkui. Nii on meile pikka aega tundunud. Kui kuuleme, et keegi hukkus õnnetuses, tekitab see meis ebamugavustunde isegi siis, kui me inimest ei teadnud. Kahju ja valus on. Nice’i rünnak inimelude vastu kinnitab, et maailmas on palju inimesi, kes tahavad surra – kui nad saavad võimalikult palju inimesi surma kaasa võtta. Elu ei olegi ülim väärtus. Enesetapu-terrorirünnakud on sõjakuulutus senise karistuspoliitika vastu. Inimest, kes tahab korda saata halba, aga endale sellega kaasnevaid ebameeldivaid tagajärgi ei soovi, on lihtsam taltsutada – lubad ta näiteks aastateks vangi saata või mõnes riigis, sh USAs, isegi surma mõista. Mõningaid see teatud määral distsiplineerib, hirmutab.

Petame ennast ja üksteist

Kui pahategija arvestabki, et teo sooritamise “mõnu” kaalub üles igasuguse tagajärje, kui surm ongi lõplik eesmärk? Nice’i rünnaku otsene süüdlane on laip. Kuidas karistada laipa, ei ole kaasaegne lääne ühiskond veel välja mõelnud.

Ründaja saavutas kõik, mida ta enne tegu võis soovida (arvestades, mis on varem sarnastel juhtudel järgnenud): palju laipu, “kuulsus” ja piiritu (meedia)tähelepanu, enda “väärtusetu” elu “väärikas” lõpp – otsetee ajalukku. Ma olen pikalt iseendaga arutlenud ja jõudnud arusaamisele, et absoluutselt iga inimene on jäägitult ebausaldusväärne olend. Isegi iseendale. Mõni sõber lubab, et jätab suitsetamise maha. Ongi jätnud. Ta ise siiralt usub, mida ta räägib. Kuid paari kuu pärast suitsetab ta jälle. Joodikutega on sama lugu. Või veel hullem. “Ma olen täiesti kaine. Igavesti!” Aga ei ole. Varsti joob jälle. Need on mõned näited, kuidas petame ennast, üksteist. Ent mismoodi saame usaldada kedagi kolmandat, kelle motiive meil ei ole võimalik läbi näha? Kelle geene ja kultuuritausta me ei tea? Ei saagi. Kindlalt võib öelda, et lääne ühiskonna usk täiusliku headuse poole kulgevast inimesest on haledalt läbi kukkunud. Religioon on suutnud inimlikku kurjust mõnevõrra maha suruda, kuid kirgas roosa udu ühiskonnast, kus kõik on tublid ja omavahel sõbrad, seda ei suuda. Mis tähendab, et sõda on ühiskonna normaalne alaline seisund, mitte vastupidi. Igal eestimaalasel on vähemalt üks väga vastik naaber. Järjelikult on Eesti vastikuid inimesi täis. Ja Euroopa. Ja maailm. Inimese käitumist mõjutavad paljud tegurid, kuid domineerivamad on geneetika ja kultuur. Ma ei pakukski protsente (mille kohta on palju teadustöid), see oleks meelevaldne, eriti praeguses kontekstis. Kuid mõlema mõju ulatust ja koosmõju ei saa mõõta vereprooviga. Õieti ei saagi millegagi mõõta. Me näeme vaid, kuidas see avaldub. Ja rohtu ei ole, vaktsiini samuti mitte.

Relvad ei heiduta vaenlast

Me ei saa takistada kedagi elust vabatahtlikult lahkumast. Reeglina ta leiab selleks ikkagi tee. Peame püüdma takistada, et sellised inimesed ei saaks kedagi “kaasa võtta”. Mis tähendab, et on vaja luua valvsat kultuuri. Me saame kahjusid vähendada, kuid mitte neid lõpuni ära hoida.

Terrorirünnakute puhul on karm see, et nende korraldamiseks kulub väga vähe raha ja vahendeid – võrreldes sellega, milliseid pingutusi tuleb teha selleks, et neid ära hoida ja korda tagada. Relvi ei ole vaja heidutuseks – need ei heiduta vaenlast. Relvi on vaja sõdimiseks. Ja see on suur vahe. Mäletan, et kui 2005. aastal Iisraelis käisin (olen käinud ka 1998 ja 2012), rääkisid kohalikud juudid, et paraku tuleb samasugune sõda ka Euroopasse. Mulle ei tundunud see jutt toona eriti reaalne. Kuigi sõitsime siis autoga paari kilomeetri kauguselt mööda kohast, kus kohvik õhku lendas ja 11 inimesest surma sai. See, et surma saab ravida/leevendada vaid surmaga, on mulle ajapikku kohale jõudud.