Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Kui saaks vaid üle hobuse! "

216
24.04.08, Maaleht, Janek Mäggi: "Kui saaks vaid üle hobuse! " Eesti poliitika häda ongi see, et ta ei usu kunagi, et järgmine suvi võib tulla teistsugune kui see, mis parasjagu käes on. Kui päike paistab, pole vihma olemas.

Poliitikute näod muutuvad kurvemaks ja kurvemaks. Haridus- ja teadusministeerium ning siseministeerium leivad, et neil ei ole kuskilt kulusid kärpida. (Kindlasti ei ole! Kuigi tubli rott leiab salvest ikka tera, olgugi sellest kümme rotti enne üle käinud.)   
Ometi püüab valitsus 3,1 miljardit krooni kuidagi kokku tõmmata. See on palju raha. Tööd ja leiba. Kuidas siis meie edulugu nii ruttu kokku kuivas? Kui ruttu me sinna Euroopa 5 rikkama (või hoopis vaesema?) riigi hulka jõudma pidime? Oskarid või kuldvaarikad, mis vahet seal on?  
 
Üllatus, üllatus – Eestisse hakkab saabuma turumajandus. Nagu ühel hetkel saadi mõnisada aastat tagasi Hollandis aru, et tulbisibulad ei olegi teab mis eriline kuld, mõistame meie nüüd, et ega siis kivi või küprok iseenesest veel raha sisse too. Ja paljude ehitistega ei olegi midagi peale hakata, mädanevad ja lagunevad varsti nagu vanad talulaudad – hoone on, aga funktsiooni pole. Ja ühtegi tarka ideed kah ei ole, mis võiks raha sisse tuua. Need ideed, mis meil olid, müüsime skandinaavlastele maha. Side lõpp.  
 
Ristisõdijad saavad siiani oma

Mida siis Eesti riik peaks tegema? Esmalt, kulude kärpimine on tegelikult väga lihtne. Kuidas me ei suuda saada hakkama sama rahaga, millega saime hakkama eelmisel aastal, mis oli varasemaga võrreldes niikuinii rekordiline? 
 
Iga inimene võib võtta pangast nt 1 miljon krooni laenu ja tunda end miljonärina. Valitsus lihtsalt laenas rahva arvelt, ja kui avastab, et rahvas ei suudagi seda ära maksta, on veel kuri ka – et mis te siin priiskate!  
 
Nüüd on tegelikult valitsuse ülesanne lasta majandusel rahulikult jahtuda. Piltlikult öeldes pole mõtet kuuma kohvi pliidilt kohe sügavkülma panna, vaid soovitatav on panna see kannusoojendaja alla. Indrek Neivelti mõte kaaluda reservide käikulaskmist ei ole ju halb – miks nuumata sakslaste heaolu, kui endal jäävad inimesed tööta. 
 
Praegu ongi riigi ülesanne säilitada nii palju erasektori töökohti kui võimalik. Ja see sõltub väga palju just riiklikest tellimustest. Kui mõni nädal tagasi kirjutati, et ehitusvaldkonnas on tööta jäämas 30 000 inimest, siis riik saab vähemalt osad neist töökohtadest säilitada. Need on tähtsamad kui ametnike omad. 
 
Kui reservide arvelt ehitatakse valmis nt Tallinna–Tartu maantee, siis oleks see igal juhul tootvam investeering kui paar protsenti Saksamaal, mis me kaudselt oma laenudega kordades tagasi maksame. 
 
Millised põrsad meil riiki juhivad?

Eesti poliitika häda ongi see, et ta ei usu kunagi, et järgmine suvi võib tulla teistsugune kui see, mis parasjagu käes on. Kui päike paistab, pole vihma olemas. Kui rahe peksab vastu katust ja tuul viib pool kaasa, on päike sootuks ära põlenud ja saabunud maailma lõpp. Ometi tuleb päike varsti välja ja kõige enam kannatavad need põrsad, kes kivi asemel endale õlgedest või savist maja ehitasid. Selliseid on meil Eestis küll, ka ministeeriumide hulgas. 
 
Mul on kolleeg, kes tavatseb keerulistes olukordades öelda, et probleemidel on kalduvus laheneda. Mina olen avastanud: lisaks sellele, et neil on kalduvus laheneda, on neil kalduvus ka korduda. Loomulikult võib juhtuda, et seekordne läänemaailma raputav finantskriis lõpeb vaid 34 000 Wall Streeti pintsak-
lipslase vallandamisega viimase 10 kuu jooksul, kuid vaevalt. Osa heinast läheb ikka hukka ja mõni lehm jääb nälga. 
 
Aga siis tuleb uus kevad. Ja enamasti saab siis seitsmevennapäeval juba kuiva nahaga üle hobuse hüpata. Majandus on nagu ilm – kunagi ei tea, kust tuul puhub, või millal “juulikuus lumi on maas”, kuid see, kes enne õue astumist vaatab aknast välja, ei eksi kuuega kuigi palju. Mina usun, et head ja targad ettevõtmised õitsevad ka sellel aastal – ja paremini kui mullu.