Veerpalu juhtum — avalikkusega manipuleerimise allakäigutrepp

”Dopingupaneel tõi esile, et kõnealune aine ei saanud sattuda organismi juhuslikult, näiteks arsti poolt läbimõtlematult määratud ravimi tõttu, vaid see nõudis suuri oskusi ja metoodilist lähenemist ning meditsiinipersonali abi.”

Andrus Veerpalu süüdimõistmine Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) dopingupaneeli poolt ei olnud kahjuks üllatus.

FISi otsus pikendada Veerpalu võistluskeeldu täiendavalt aasta võrra kokku kolme aastani, kuna sportlane ei teinud koostööd, näitab, et Veerpalu, Suusaliidu ja kõigi asjasse puutuvate isikute soov ei olnud selgitada tõde, vaid seda varjata.

Ma ei suuda uskuda, et FIS edastab karme seisukohti lahmides. Pigem olen täiesti kindel, et need sõnad, mida me meediast loeme, on valitud erakordse hoolega.

Maailma Kabeföderatsiooni asepresidendi ja Euroopa Kabeföderatsiooni presidendina tean suurepäraselt, kui tundlikud on maailma tippsportlased. Tean, kui tähtis on tagada aus mäng kõigi sportlasete jaoks — et kõik saaksid mängida ühtede ja samade reeglite järgi. Isiklikult usun FISi, sest välisel vaatlusel puudub neil õigustatud huvi Andrus Veerpalu maine kahjustamiseks ja karjääri hävitamiseks (ka olnud karjääri ja saavutatud medalite).

Andrus Veerpalu ja Suusaliitu on aga pigem väga raske uskuda — seda saab teha vaid inimene, kes on tunnetest pimestatud. Ja eestlased seda on. Ka kohtus ei pea tunnistama oma ema või venna või tütre vastu. Nii ei suuda ka eestlased (ega peagi) mõista Veerpalu süüdi.

Eestlaste jaoks on Andrus Veerpalu kangelane igal juhul. Olen kuulnud sadu arvamusi, mis ütlevad, et no ja kui tarvitaski dopingut, mis siis? Kõik teevad nii! Teisiti ei ole see võimalik! Ema-isa-poja-tütre vastu on tunded hoopis teised. Veerpalu on eesti rahva poeg.

Kui eesti rahva tunded on mõistetavad, siis Suusaliidu ja asjasse puutuvate isikute avaldused küll mitte. Kõik ei ole must-valge? No muidugi ei ole. Kuid tsitaat: ”Dopingupaneel tõi esile, et kõnealune aine ei saanud sattuda organismi juhuslikult, näiteks arsti poolt läbimõtlematult määratud ravimi tõttu, vaid see nõudis suuri oskusi ja metoodilist lähenemist ning meditsiinipersonali abi,” on vastuseta. On see alatu vale?

Eestlaste jaoks ei ole oluline, kas Andrus Veerpalu on dopingut tarvitanud või mitte. Eestlase jaoks on oluline, et ta on olümpiavõitja. Kuid kas Robert Fazekase dopingutarvitamise osas oleks me sama hea meelega silma kinni pigistanud? Kas me oleksime hea meelega loobunud Aleksander Tammerti pronksist? Kui Fazekasele oleks medal alles jäänud, oleks eesti rahva viha tõusnud pilvedeni!

Kui Veerpalu asemel oleks vahele jäänud Andrus Värnik, oleks Eesti avalikkuse suhtumine olnud täiesti teine. Kuid kindlasti leebem kui Fazekase puhul, kes samuti vandus puhtust.

See, mida Veerpalu ja Suusaliit oleks pidanud tegema, oli koostöö FISiga. Ma usun, et sport peab taotlema sajaprotsendilist dopinguvabadust. See on ausa(ma) mängu ainukene võimalus. On täiesti vale suhtumine, et kuna kõik teevad nii, siis miks meie ei või! Ning kõik, kes ausat mängu ei mängi, peavad arvestama riskiga, et nad võivad vahele jääda. Ja kui jäävad, siis peavad leppima selle tagajärgedega.

Muidugi on võimalik, et Andrus Veerpalu on teinud kõik õigesti. Kuni viimased õlekõrred on kasutamata, ei tasu anda lõplikku hinnangut. Kuid teisest küljest ei saa käituda ka fazekaselikult — valetada kõigil suud ja silmad täis ning jääda lõpuks ikkagi süüdi.

Veerpalu suur eelis on, et ta meeldib meile kõigile väga. Sümpaatne sportlane, kelle saavutused on innustavad ja muljetavaldavad. Kuid kuna on selgumas (ma rõhutaks just “selgumas”, mitte ei ole täiesti selge), et midagi kahtlast selles loos on, peaks kõik asjaosalised olema oma avaldustega erakordselt vaoshoitud.

Kindlasti peab võitlema, kui ise usud, et oled puhas ja süütu, kuid isegi siis ei tasu avalikkuses kujundada arvamust, nagu tipptasemel dopingukütid oleksid rumalad kaabakad, kes tahavad erapoolikult meie elava legendi süüdi lavastada.

Ma arvan, et nad teevad väga olulist ja head tööd ning võimalikult hästi. Ning FISi tänane avaldus on kahjuks järgmine tilk verd, mis kinnitab, et Eesti Suusaliit on käinud kannatuste rada, mille nad on ise endale põhjustanud.

Küsimus ei ole selles, kas rikuti dopingu võtmise reegleid, vaid selles, kas dopingut pruugiti. Kahjuks, kahjuks tundub järjest enam, et pruugiti. Teadlikult.