Mis võiks olla Eesti idee nr 1?

Head ideed on sellised, millega lahendatakse ära mõni ühiskondlikult oluline probleem, mida enamik ühiskonnast mõistab sarnaselt.

Tulin pärast mõnenädalast puhkust tööle. Tallinna vanalinn, kus mu töökoht asub, on inimestest umbes. Tänavakohvikutes ja restoranides vabu kohti ei ole. Kuid eestlane praegu linnas aega ei veeda. Turistid tahavad Tallinna ja Eestisse tulla. Elu käib. Aga meie räägime stagnatsioonist...

Me kipume heaolu ja arengut mõõtma poliitilise mõõdupuuga – täpsemalt öeldes konkreetsete inimestega, kes on võimul. Võib-olla on seepärast nii, et võim meeldib väga paljudele. Nii neile, kes on võimul, kui ka neile, kes ei ole, kuid tahaksid olla. Ameeriklased võivad ju Andrus Ansipit kiita ja eeskujuks tuua, kuid suur osa poliitikutest ei taha temast ning tema koalitsioonipartnerist IRList midagi kuulda. Sõnades vähemalt. Fännide armee on muidugi sama suur.

Kuid kas on mingisugust olulist vahet, kes võimul on? Kui Tallinna ja Toompea toolidel istujad ära vahetada, kas läheks midagi paremaks Tallinnas või Toompeal? Läheks küll, kuid ainult osade inimeste meelest. Teiste meelest läheks halvemaks.

Kulminatsioonini pikk tee

See, kes on võimul, on oluline peamiselt neile, kes ise võimul on või ei ole, aga tahavad olla. Rahulikult oma elu elavad inimesed ei taju ei peaministrite ega presidentide vahetusi või jäämisi, rääkimata riigikogu liikmetest. Rumalatel seadustel ei ole reklaamsilti, kes need täpselt tegi. On olemas mõiste «riik», mis tähendab midagi ebamäärast ja hoomamatut.

Me ei hinda oma elukvaliteeti selle järgi, kes on võimul, vaid selle järgi, kuidas meil endil läheb – millest sõltub ka väga palju see, kas me oleme võimulolijatega rahul või mitte. Kuna kunagi ei lähe kõigil inimestel ühtemoodi, on igas ühiskonnas vähemalt kaks peamist leeri, kelle arvamused ei kattu. Võimulolijad räägivad õitsengust, opositsioon, et katk on lahti.

Riigi areng sõltub ideedest ja rahast, rahast ja ideedest. Seal, kus on ideid, sünnib raha. Ja kus on raha, tekivad (ka halvad) ideed, mida saab ellu viia. Ideed ja raha on neutraalsed asjad, kuid mõlemat saab ära kasutada nii hästi kui halvasti. Ideede ja raha olemasolu sõltub sellest, kas on inimesi, kes ideid genereerivad ja raha teenivad. Need inimesed peavad olema nutikad, küpsed ja heas vormis.

Erakordseid arenguid üheltki riigilt üleöö oodata ei maksa. Eesti on viimase kahekümne aastaga väga palju (paremaks) muutunud – iga päev natukene. Üksikud raputused on olnud pigem pikalt kuhjunud pingete/arengute kulminatsiooniks – nt laulev reolutsioon, mille suunas asusime teele juba 1939. aastal. Majanduskriis oli lisaks välismõjudele ka 2005–2008 laristamise ja laiutamise tulemus, mil 3 aastaga kasvas eraisikute laenude jääk 30 miljardilt kroonilt 110 miljardi kroonini. Nüüd maksame hoolega intresse ja laenujääki eriti vähendada ei suudagi.

Kui rääkida ühiskonda arendavatest ideedest, mis avalikus ruumis liiguvad, siis enamik neist on halvad või väga halvad. Populistlikud, kallutatud, omakasupüüdlikud. Arengukava ja strateegia on kõige õõvatekitavamad sõnad, mida tean. Elutud, sisutud ja paatost täis järelehüüded kainele mõistusele. Kavad ei arenda, strateegiad ei innusta.

Kuid tuleb tunnistada, et ka enamik firmasid ei suuda elada 5 aastani – üle 90% lõpetab enne kas pankrotiga või jääb lihtsalt riiulile. Ideekriis ei taba vaid poliitikat ja ärimaastikku, vaid ka kultuuri. Jaan Tätte võib ju aastas paar miljonit krooni dividende tasku pista, kuid tühjad saalid ja müümata piletid pole kultuurivaldkonnas mingi erand. Tätte pidi seejuures mitukümmend aastat tööd tegema, et müügihitiks saada.

Hea idee on saada lapsi

Head ideed on sellised, millega lahendatakse ära mõni ühiskondlikult oluline probleem, mida enamik ühiskonnast mõistab sarnaselt. Ideed, mille elluviimine loob uusi probleeme, tuleks visata (ettevaatlikult) prügikasti. Head ideed tunneb ära sellest, et nende elluviimise mõttekusele on väga raske argumenteeritult vastu vaielda.

Enamikku ideid (mille autorid nad ei pruugi olla) levitavad poliitikud. Poliitika on ideede mahamüümise, mitte kompromisside leidmise kunst. 20. taasiseseisvumispäevaks on Eestis tekkinud ka väga palju mõttekodasid ja mõtlejaid, kelle ideede levitamise eesmärk ei ole mitte häälte kogumine, vaid ühiskonna parandamine. Elukvaliteet on Eesti märksõna olnud pikemat aega. Elukvaliteet kui eesmärk nr 1, mille väljenduseks on ühiskonna kestlikkus, on innustav idee.

Kõrge elukvaliteedi tagamiseks on muidugi vaja ka raha, kuid raha hulk ei väljenda elukvaliteeti. Euroopa ja läänemaailma probleemid (vähene sündivus ja elanikkonna erakordselt kiire vananemine jms) on pikas perspektiivis hävitava iseloomuga. Ja seda ka Aasias, kiiresti rikastuvas Hiinas ja mujal. Hiinlaste priiskava eluviisi kinnituseks tõi ajakiri Bloomberg Businessweek välja, et üks hiina ärimees maksis tuvi eest 200 000 dollarit ja teine koera eest 1,5 miljonit dollarit – need on omamoodi maailmarekordid.

Kui praegu on Hiinas ca 10% üle 65aastaseid inimesi, siis 40 aasta pärast 40%. Selliste arengutega ühiskonnas elukvaliteedi tõus igavesti ei kesta. Kui Hiinas on see täna eelkõige poliitiliste valikute küsimus (ühelapsepoliitika on loonud Hiinast tõelise meesteühiskonna, kuid mehed ei sünnita), siis Eestis ja Euroopa mentaliteedi küsimus.

Ajal, kui maailma rahvastik (tänu Aafrikale ja Aasiale) järjest nooreneb, on Lääs ja läänestuvad arengukultuurid väljasuremistrendis. Paraku on sigimine huvitav tegevus siis, kui raha ei ole. Kui on raha, muutub järglaste saamisest huvitavamaks selle kulutamine.

Kui Eestis stagnatsiooni ka on, siis peamiselt saab mõõta seda sündide ja iibega. Kui rahvast tuleb juurde, me areneme, kui vananeme, sureme välja. Muidugi ei pea mõtlema ainult sellele, et meil oleks järeltulijaid. Kuid kui me sellele üldse ei mõtle, siis tundub, nagu elaksime igavesti.

Eesti, Lääne ja ka Hiina ühiskonna peamine probleem on see, kuidas vältida ühiskondade vananemist ja väljasuremist. Hiinas võib ju olla liiga palju inimesi, kuid Eestis kindlasti mitte. 100 aasta pärast Andrus Ansip kindlasti enam Eesti peaminister ei ole. Aga keegi peab ju olema!