Janek Mäggi: "Heategija elab teistest kauem!"

Heateo mõte ei ole ju ainult aidata abivajajat. Heategu aitab palju rohkem selle tegijat.

Sel aastal olime perega jõulude ajal Tartus, ämmal külas. 23. detsembri õhtul käisime Tartus Pauluse kirikus Eri Klasi dirigeeritud poistekoori kontserdil (siiras ja särav) ja mõtlesime, et jõululaupäeval läheme ka samasse kirikusse.

Mõeldud, tehtud. Lastega võttis riidesse panemine nagu ikka oma aja ja 10 minutit pärast teenistuse algust me kiriku välisuksest enam sisse ei mahtunud. Mina oma elus teist sellist lugu nagu ei mäletagi, et kirikuuksest sisse ei saa. Isegi Nõukogude ajal, lapsena, kui tundus, et kirikus on palju rahvast, jagus jalatäis maad ikkagi kõigile, kes tahtsid tulla.

Ülemäära kurvastamata sõitsime Vikerraadiost tulnud Jaani kiriku teenistuse saatel äia hauale Raadi kalmistule küünlaid süütama. Muidu lühike sõit võttis kaua aega. Tajusin, et kuigi on riigipüha, on tipptund. Surnuaiale jõudes ei pidanud ma pettuma – suur tulemeri. Surnud on meeles.

Eestis on üldine meelsus jälle muutunud. Asjade kõrval tunduvad igavikulised asjad meile taas tähtsad. Jõulude ajal käivad inimesed kirikus osalt seepärast, et selline on esivanemate traditsioon. Et on ilus. Aga ka selle pärast, et viia mõtteid hetkekski eemale tööst ja rahast. Mõelda sellele, kes ma olen ja miks ma olen.

Jõuluaja üllus seisneb selles, et siis tuleb inimestele meelde – heaga jõuab kaugemale kui kurjaga (saamahimu, omakasupüüd jms on kurjuse mutatsioonid).

Iga sent väärib tunnustust

Lugematu arv ettevõtteid näitab jõulude ajal, kui tublid ja head nad on. Ja kuigi vahel leiab meediast arvmusi, et näe, püüavad end ehtida võõraste sulgedega!", kiidan kõiki, kes kas või ühe sendi on heategevuseks ära andnud.

Muidugi, raha aitab, aga mitte ainult. Töö selle nimel, et ühiskond muutuks paremaks, on ehk hindamatumgi. Riina Vändre ennastsalgavat tööd kodututega pole võimalik mõõta. Alates saunast, kus kuid pesemata inimesed puhtaks saavad, kuni jõululauani Oleviste kirikus, kus neile korralikku toitu pakutakse. Eestis on Riina Vändre sarnaseid inimesi palju. On ka mõned firmajuhid ja mõned poliitikud, aga enamik on väga-väga tavalised inimesed.

Sellel aastal kogunes ETV "Jõulutunneliga" (artikli kirjutamise aegse seisuga) ligi kolm miljonit krooni. Veidi vähem kui eelmisel aastal, aga siiski väga palju. Kodanikualgatus muudab ühiskonda rohkem turvalisemaks kui veel rohkem politseinikke ja veel pikemad missioonid Iraagis. Kuigi Tallinna lastehaigla eelarvest moodustavad toetusfondi annetused vaid väikse osa, on viimane koos Aadu Luukase fondi missioonipreemiaga sel aastal kogunud üle seitsme miljoni krooni, mis on läbi aastate parim tulemus. Ja ma tahaksin mitte ainult tänada iga annetajat, vaid ka uskuda, et nende elu muutub seeläbi õnnelikumaks ja õilsamaks.

Aitaja saab rohkem abi

Seepärast on mul häbi Jürgen Ligi pärast, kes rääkis Äripäevas, et riigi asi ei ole teha kellelegi kingitusi. (Issand jumal, mitu miljardit kodanikud sellele riigile aastas kingivad!) Ja häbi valitsuse pärast, kes ühel aastal saab läbi häda "Jõulutunneli" annetustelt käibemaksu makstud, aga ei suuda ühte olulist erandit reegliks muuta. Ja häbi on ka nende poliitikute (ja äriinimeste) pärast, kes küsimuse peale, kas nad "Jõulutunnelis" raha annetasid, vastasid möödunud aastal, et see on haigekassa töö – et nad põhimõtteliselt ei anneta. Külm, kalk ja ülbe.

Heateo mõte ei ole ju ainult aidata abivajajat. Uskuge mind, heategu aitab palju rohkem selle tegijat. Katoliku kiriku kunagised indulgentsid on ilmekas näide sellest, et enamasti vajab rohkem abi see, kes abi annab, kui see, kellele seda antakse. Rikkal on taevariiki sama raske pääseda kui kaamelil läbi nõelasilma minna.

Kusjuures heategija motiiv tegu tehes ei olegi nii oluline, sest kui ta saadab midagi head korda, on ta ikkagi õilis. Inimesed, kes ei mõtle ainult iseendale, vaid teevad ka veidi seda, millest neil otsest kasu ei ole, elavad palju kauem. Tõsiselt. Läbi nende tegude, mida nad on teinud. Nagu ema Teresa. Nagu Aino Järvesoo. Nagu need head inimesed, kelle annetustest on Tallinna lastehaigla Toetusfondi kogunenud 15 aasta jooksul kümned miljonid kroonid. Ka kerjuseid ei maksa põlata – kes küsib viis krooni, sellele andke 10.

Mul on hea meel, et vahel ei mahu rahvas kirikusse ära. Mul on hea meel, et me hoolime. Mul oleks hea meel, kui ka riik vähemalt aitaks inimestel kingitusi ja annetusi teha. Senise kuni 50 000 tulumaksuvaba krooni asemel vähemalt 100 000 krooni aastas. Mõne hiiliva maksukuriteo asemel (jälle mõni maks tõuseb) võiks riigikogu uuel aastal ju ka mõne avaliku maksuheateoga hakkama saada.

Loo autor on Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu esimees.