Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Euro tapab kohaliku kapitalisti!"

422
29.03.10, DELFI, Janek Mäggi: "Euro tapab kohaliku kapitalisti!" Euroga tuleb palju võimalusi, kuid tuleb ka uusi, senisest teistsuguseid riske. Me võime muutuda hästitoimivaks hammasrattaks Euroopa majanduses, kuid sellest ise erilist kasu saamata. Kasum voolab riigist välja, palku hoitakse pigem madalal ning emotsionaalselt tundub, et meid cocacolastatakse üsna kiiresti.

Arutasin ühe Eesti ettevõttejuhi ja omanikuga Eesti majanduse hetkeseisu ja küsisin, mida ta euro tulekust arvab. „Euro tapab kohaliku kapitalisti!“ ütles ta pikalt mõtlemata. „Kes eksportida ei suuda, on homme surnud.“ Ta rääkis seda kiretult. Mõtlemapanevat oli tema jutus siiski.
Muidugi on Eesti saanud kriisiga päris hästi hakkama – kui mitte vaadata ainult riiki või erasektorit eraldi, vaid kogu riiki kokku. Meil on 100 000 töötut, kuid samapalju oli neid ka 2000. aastal. Meil on küll palgad langenud, kuid paljud töökohad on seeläbi säilinud ja neid tuleb juurde (me oleme oma tööjõuga taas konkurentsivõimelise(ma)d). On veel palju muid asju, mida faktidele tuginedes analüüsides võib pidada pigem väga heaks kui halvaks.
Üks selline hea asi on euro tulek. Lühidalt öeldes toob euro meile küll taevapoole (loe: üles poole) ümardatav hinnad, kuid võtab ära krooni kursiriski, mis on paljudele välisinvestoritele probleemiks Eestisse investeerimisel. Euro toob stabiilsuse. Kuid muudab Eesti majandust ka palju igavamaks.
Ühest küljest ei ole mingit vahet, kes neid ettevõtteid, mis meile tööd pakuvad, omavad. Teistest küljest on suur vahe. Hannes Tamjärve ja Jüri Mõisa juhitud Hansapank pakkus emotsionaalselt palju vastuvõetavamat teenust ja teeninduskultuuri kui praegune Swedbank. Kuid sweedistumine ja sebistumine ootab Eesti majandust lähiaastatel ees ja väga suures ulatuses. Meid võetakse üle. Lembitu aeg on läbi, ristirüütlid tulevad – tule ja mõõgaga, ning tapavad meie kapitalistid, põletavad meie linnused ning võtavad ära meie maad.
Äriline invasioon on täpselt samasugune nagu riikidevaheline. Toore jõu vastu on väga raske seista. Soomlased tegid Talvesõjaga imet, kuid nad on ka vähesed, kes seda on suutnud. Äris on lugu sama. Coca-Cola neelas Linnuse kalja alla, maksis küll miljoneid kroone, kuid ega seda vahepealset poptoodet keegi enam eriti mäletagi (isegi kui teda poest leida võib). Ameerika on maailma vallutanud mitte füüsiliselt, vaid äriliselt.
Paljud Eesti ettevõte on olnud kriisi tõttu rahalistes raskustes ja need, mida on õnnestunud maha müüa, on ka müüdud. Uued peremehed, kes räägivad soome- või rootsi murdega inglise keelt, juhivad asju teisiti. Tuimalt. Kunagine kohaliku äri ja meelelahutuse tuiksoon ning kohtumispaik hotell Olümpia (kes kapitalismi taastumisel Viru troonilt tõukas) on taandunud keskpäraseks rahamasinaks. Ja see raha, mida väliskapitalile kuuluvad ettevõtted toodavad, sõidab Eestist ära.
Kapitalil on rahvus. Euro toob meile siia tänu kindluse suurenemisele ja suhteliselt odavale tööjõule (sõltuvalt siiski sektorist) palju võõrast rahvusest kapitali. Ja tahame või taha, selle kapitali jõud on kordades suurem, kui kohalikul. Eesti ettevõtted on hinges, kuid vaevlevad likviidsusprobleemides ja kapitalipuuduses. Kui sa areda ei saa (pole raha, et investeerida), siis sa taandarened.
Kui mõnes vanas eramajade rajoonis ringi sõita, on seal mitmeid maju, mida pole aastaid kohendatud. Nad on väsinud. Ja kui selline elamurajoon juhtub olema mere ääres (nt Pirital), siis tulevad need, kellel raha on, ostavad maja ära, lükkavad selle (või koguni kaks kõrvutiasuvat) „putkat“ kokku ja panevad krundile püsti uhke villa. Vana omanik kolib korterisse ja ülejääva raha sööb ajajooksul lihtsalt ära. Samasugune muutus toimub lähiaastatel Eesti majanduses. Meil on ettevõtteid, millel on hea positsioon, kuid mille senised omanikud ei suuda võõrväele vastu seista ning paljud annavad ilma sõjata alla – arvates, et see nad päästab. Päts ja Laidoner mõtlesid ka umbes nii, aga tagant järgi tark olles, oli see rumal lootus.
Muidugi, mis siin ikka kurvastada. Ettevõtjatel on võimalik alati otsast alustada. Kuid oluline on ka see, et kohalik ja välismaine kapitalist käituvad oma töötajatega erinevalt. Saksa mõisnik lubas endale vist ikkagi rohkem kui Eesti „kulakud“. Me peame lihtsalt valmis olema, et meilt hakatakse peagi nõudma suhtlemist „saksa või vene keeles“. Ja see ei pruugi keskmiselt kõrgile ja iseteadvale eestlasele sugugi meelt mööda olla. Ajab mässama, noh.
Euroga tuleb palju võimalusi, kuid tuleb ka uusi, senisest teistsuguseid riske. Me võime muutuda hästitoimivaks hammasrattaks Euroopa majanduses, kuid sellest ise erilist kasu saamata. Kasum voolab riigist välja, palku hoitakse pigem madalal ning emotsionaalselt tundub, et meid cocacolastatakse üsna kiiresti. Tubli on tore olla. Aga Eesti puhul kehtib tihti ka reegel: „kiida lolli, rabab surnuks“, mõtlemata milleks seda vaja on. Euro on medal, millel on ka teine külg. Seda on hea teada.