Janek Mäggi: Millega Jumal peab leppima?

Jumal on kompromissitu, kuid halastav. Ta ei tee inimesele ühtegi järeleandmist – patu palk on surm – kuid ometi lubab ta elada neil, kes käsku ei täida, teisi ei armasta, ei armasta ennastki. Inimesed on kurjad, kadedad ja õelad, Jumal on õiglane.

Jumal peab leppima sellega, milline inimene on: vastuoluline, tühine, omakasupüüdlik, saamahimuline, julm, õel. Ei ole selline? Piiblist leiab piisavalt näiteid, mis seda kinnitavad ning kahtlust hajub. Jumal peab leppima, et inimene on patune. Ta pani inimese ette elu ja surma, palus valida elu, kuid suur hulk valib surma.

Selleks, et patust inimest lunastada, peab Jumal temaga leppima. Sõnaveeb seletab sõna leppima peatähendust nii: „Midagi või kedagi küllalt heaks, kõlblikuks või piisavaks pidama, nõudmata paremat või enamat; millegagi nõus olema.“ Jumal on pidanud inimest küllalt heaks, et teda päästa ja lunastada. Meid kõiki üksikult ja inimkonda kollektiivina.

Seepärast on mul raske uskuda, et konfessioonide vahelised või konfessioonide sisesed „ususõjad“ on Jumalale meelejärgi. Kui tema suudab leppida niivõrd suure patuhunnikuga, nagu on keskmine inimene ja niivõrd suure patupesaga, kui on kirik ja ühiskond, siis kuidas meie ei suuda mitte kuidagi leppida üksteisega? Pidada üksteist küllalt heaks?

Leppimine ei tähenda kõige heakskiitu. Kõlblikuks või piisavaks pindamine, nõudmata paremat või enamat, võib tähenda sulaselget koolipoisi kolme. Hinne ei tähenda, et kõik on heaks kiidetud, see tähendab, et vead on välja toodud, kuid partnerit ei ole läbikukutatud, istuma jäetud, (koolist) välja visatud.

Mitmel teemal on kiriku „sisekismad“ rikkumas just seda reeglit: eeldatakse täiuslikkust, mida vend või õde kohe mitte kuidagi olla ei suuda, kuid ometi ei ole ta olnud nii saamatu, et mitte millekski ei kõlba. Kirik ei ole muidugi nt jumalateenistuse korra teemal erand ühiskonnast, kus näiteid on rohkem. Milline perekond on perekond? Milline inimene kõlbab kantslisse, milline rentslisse?

Suurte organisatsioonide juhtimisel on paratamatus, et juhil (kelleks Jumal oma riigis on) tuleb teha olulisi kompromisse mitte väärtuste, vaid nendest lähtumisega. Kui Jumal ei oleks olnud halastav, et oleks ta oma ainusündinud poega saatnud, et 3-lised inimesed patumülkast välja tirida. Lasta neil kool lõpetada, saada tunnistus. Vaatamata teadmiste, oskuste ja teotahte lünklikkusele.

Jeesusest eeskuju võtmisega on inimesed olnud viletsad. Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.”

Jeesus ütles selle tähendamissõna valguses patusele naisele: „Sinu patud on Sulle andeks antud!“ Jeesus leppis temaga. Püüdkem leppida nendega, kes jalgu võiavad ja suudlevad, nad on halastust väärt.