Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: Kuidas seletada kaabakale konjakijoomist?

511
20.12.10, DELFI, Janek Mäggi: Kuidas seletada kaabakale konjakijoomist? Skandaalidest me ei pääse. Sest osa inimesi ongi kaabakad. Teevad seda, mida ei tohiks. Valetavad. Varastavad. Laimavad. Ning mis kõige kurvem – väga sageli tõde ei selgugi. Sest see, kes infot lekitab, võib teada midagi, mis avalikkust huvitab. Kuid tihti ei saa me kontrollida, kas see on tõsi või mitte. Eesti suhtekorraldustaktikas kasutavad vastaste mustamist peamiselt (et mitte ütelda peaaegu ainult) parteid.

Ma kasutan meelega võõrapärast sõna “partei”, mitte “erakond”, sest need, kes ameerikalikku bad-PR’i ehk mustavat infolekitamist Eestis viljelevad, on eriti võimuahned, ennasttäis ja sageli sama kaabakad kui need, keda nad kaabakaks sõimavad. Ühesõnaga “parteilased”.

Eestis ei ole valgeid ega musti erakondi. On erakonnad, kuhu kuuluvad erinevad ühiskonnagrupid, kes omavahel sageli ülemäära ei suhtle. Ja kui ei suhtle, siis ei mõista ka üksteise keelt. Kuidas vastata kurikuulsa võrukaela Karlssoni küsimusele: “Kas sa oled oma hommikuse konjakijoomise lõpetanud?” Kuid selliseid küsimusi esitavad parteid üksteisele avalikult iga päev. Ja sageli ei ole teada, kes küsimuse esitas, kuid vastama peab.

Enne valimisi lahvatad skandaalid kannatavad tõsiseltvõetavuse all. Väljamõeldiste ja “unenägude” kõrval näitavad vastased üksteise tegusid valguses, mis moonutab pilti või koguni muudab vääraks.

Inimene, kes plaanib valimistel kandideerida, peab arvestama oma tegudes sellega, et kõiki tema tegemisi seostatakse alati valimistega. Nii neid, mis on kunagi tehtud, kui ka neid, mida ta parasjagu teeb. Ning see, kes oskab oma vastast süüdistada, teeb ise sageli sama, milles ta vastast süüdistab.

Eesti praktika näitab, et “pakk liftis” kedagi õnnelikumaks ei tee – sellest ei võida suurt midagi ka paki jätja. Tegelikult lekib isegi liftipakkide puhul ka allikas – mitte ajakirjanikult, kes oma allikat kiivalt kaitseb, vaid lugude sisu ja sõnum võimaldavad väga palju pilti kokku panna. “Ükski kuritegu pole täiuslik,” ütlevad kriminalistid. Ikka jäävad jäljed. Valimiseelsed sopakuulid on sõrmejälgi täis, isegi kui kuuli viskaja arvab vastupidist.

Ma ei räägi sellest, et suuri probleeme ei peaks avalikustada. Kuid kui Sa tead midagi, mida peaksid teadma ka teised, siis räägi sellest avalikult või leia see, kes saab sellest avalikult rääkida. Anonüümsete allikate kasutamine ajakirjanduses on põhjendatud pigem erandjuhtudel, mitte vastupidi.

Eestile on enne valimisi kombeks üks skandaal nädalas. Retoorika (see sõna on poliitikute poolt omistatud tähenduse tõttu juba oma kõlalt võigas, aga kasutagem seda, kuna ka skandaalid on võikad) on lihtne: see minister/ametnik/linnapea tegi seda ja seda, astugu kohe tagasi. Kulutas maksumaksja raha, on mõjuagent (see uudissõna võiks kasutusse tulla ka üldrahvalikus kõnepruugis kui inimene, kelle tegemistel on Eesti ühiskonnas mõju – presidendi sõnavõistluse jätkuks), ei suutnud Monikat ära hoida, vallandas selle ja selle, kutsus üles keelatud kokkulepetele riigihankes. Ja siis läheb mõni aeg mööda ja sinna see jääb.

Nojah. Skandaalidest me ei pääse. Sest osa inimesi ongi kaabakad. Teevad seda, mida ei tohiks. Valetavad. Varastavad. Laimavad. Ning mis kõige kurvem – väga sageli tõde ei selgugi. Sest see, kes infot lekitab, võib teada midagi, mis avalikkust huvitab. Kuid tihti ei saa me kontrollida, kas see on tõsi või mitte.

Meil on ainult tunnetus, mis tekib erinevate inimeste arvamusest, kes omakorda toetuvad teiste inimeste arvamusele. Nii me siis arvame nii- ja naapidi, aga tihti laseme end ikka vedada ninapidi.

Õige saab pätiks, pätt saab õigeks. Vahel jääb õige õigeks ka, aga reeglina vaid siis, kui ta kedagi ei sega. Sest see, kes kedagi segab, saab pätiks ka siis, kui ta seda ei ole. Pätt saab pätiks aga ainult siis, kui selle kohta on kohtuotsus. Enne seda on ta õige. M.O.T.T.