Janek Mäggi: riigileib olgu mitte ainult peenike, vaid ka võimalikult aganane

See on loomuvastane, kui inimene, koorib oma alamatelt seitse nahka, aga endal karv läigib nagu nuummullikal!

Taustaks:
Riigikogulaste palganumber on ikka ja jälle tõstatuv küsimus. Enne ametist lahkumist soovis ka endine president Kersti Kaljulaid, et rahvaesindajate palk tõuseks, sest koos sellega saaksime võimekamad inimesed riigijuhtimise juurde (EPL 13.09). Seevastu eilne uudis Jüri Ratase elektriarve kompenseerimisest riigikogu esimehe 6800-eurose igakuise palganumbri juures tekitas küllap mõneski turtsatavat pahameelt (EPL 10.09)

Ükskõik kui palju valitsejatele palka maksta, ikka on seda neile liiga palju.

Riigikogu ja valitsuse liikmete ning kõrgemate riigiametnike palga suuruse määramiseks valemi välja töötamine on võimatu. Kuid üks on selge – kui see on nii kõrge, et riigijuhid raha pärast turul enam üldse ringi vaadata ei viitsi, istuvad eluaeg partei- ja riigipalgal, on asi hukas.

Erasektoris peavad inimesed iga päev mõtlema, et kus saaks kasvõi 100 eurot juurde, saaks 50, saaks kümmegi. Seepärast vahetavad inimesed 3-5-7 aasta tagant töökohti, sest see võimaldab natukenegi karjääri teha ja lisa saada. Kuid tavatu pole seegi, et satud asja eest, teist taga tänavale. Proovid saada juurde, kuid sult võetakse ära seegi, mis sul on.

Praegune mudel on loonud olukorra, kus ligi 7000 euro suurune kõrgemate riigiametnikke palk on lihtrahva meelest röögatu ebaõiglus, lust ja pillerkaar, kuid selle palga saajad arvavad sootuks vastupidi. Riigikogu ja valitsuse liikmed ning ka president on hoopiski puruvaesed – neid 7000 eurot + hüved ei motiveeri ja normaalseid inimesi selle rahaga tööle ei saa. Ettevõtjate meelest, kui neile sellist palka pakkuda, tunduvad need summad naeruväärselt väikesed. Peaminister võiks saada 25 000 eurot kuus ja see oleks väga normaalne.

„On täiesti kindel, et paljudele võimekatele inimestele on tänane riigikogu liikme palk lihtsalt ebaatraktiivne. Loomulikult on rahvaesindaja töö midagi, mida ei tehta raha pärast, siin saalis on aated ja vaated ja soov Eestit oma valijate soovi järgi vormida, kuid riigikogu liige on ikkagi Eesti riigi tippjuht – kõik 101 – ja palk peab olema motiveeriv,” leidis Kersti Kaljulaid.

Loomulikult on Kaljulaidil õigus. Ongi ebahuvitav neile, kellel on väga erinevatel põhjustel au, kuulsuse ja ajalukku mineku kõrval ka raha vaja – et lapsi kasvatada, kodu soetada, parteimaksu maksta ning kampaania kulusid katta, mis hiilgavamatel sellidel ulatusid isegi kohalikel valmistel nelja-aastase valmistsükli juures aastapalgani.

Ega ausal poliitikul elamiseks raha ei olegi. Hea, kui saab riigikogu sööklas hapukapsasuppi ja klaasi keefiri kõrvale. Vähemalt hing püsib sees! Eestit ei valitse mitte valitsejad, vaid vaeste kari! Kuid vaesed ei pruugi rikastest rumalamad olla. Vahel on vastupidi: nälg sunnib tööle!