Janek Mäggi: Kas näitame venelastele koha kätte?

Eestis võtame väljarännet väga traagiliselt. Kas peaksime noori, haritud ja andekaid inimesi kinni hoidma? Nii eestlasi kui ka (eesti keelt valdavaid) venelasi, kelle maailmavallutustung on suuremgi kui eestlastel? Peame ja ei pea ühekorraga. Kui riiki võrrelda tubli ja eduka ettevõttega, siis firmajuhid püüavad teha kõik, et inimestele meeldiks nende juhitud organisatsioonis töötada ning parematel võimalikult kaua.

Eestis võtame väljarännet väga traagiliselt. Kas peaksime noori, haritud ja andekaid inimesi kinni hoidma? Nii eestlasi kui ka (eesti keelt valdavaid) venelasi, kelle maailmavallutustung on suuremgi kui eestlastel?

Peame ja ei pea ühekorraga. Kui riiki võrrelda tubli ja eduka ettevõttega, siis firmajuhid püüavad teha kõik, et inimestele meeldiks nende juhitud organisatsioonis töötada ning parematel võimalikult kaua. Heade inimestega saab palju rohkem korda saata kui rumalate – või veel hullem – laiskade ja hoolimatutega.

Isegi kui sinust ei saa solisti
Teisest küljest – kas meil on õigust Võru tüdrukule öelda, et ta ei tohi Tallinna kolida, kui ta tahab saada Estonia priimabaleriiniks? Kes usub, et suudab Londonis või New Yorgis läbi lüüa, pakkigu märss kokku ja asugu teele! Tsirkust meil pole, autodisainerina tööd ei saa.

Kampaania korras saab mõjutada inimeste suhtumisi ja väärtushinnanguid. Et need, kes endas kahtlevad, arendaksid oma potentsiaali välja. Tean mitut neljakümnendates mõjukal kohal olevat inimest, kes kahetseb, et ta ülikooli ei läinud või ei viitsinud seda lõpetada. Tean ka neid, kes alles kolmekümnendate keskpaigas on kõrgkoolipingi nühkimise ette võtnud ning ennast leidnud.

Keskkonnal ja suunamisel on suur mõju. Et inimesed ei rahulduks vähemaga, kui nad suutelised on. Teisest küljest – ülikoolijuhid ütlevad õieti – ega haridus matsi riku. Väljalangevus on suur. On ka neid, kelle (väline) enesekindlus on suurem kui vaimne võimekus (ehk intelligents). Kõik ei peagi peaministriks või olümpiavõitjaks pürgima – õpetajaid, arste ja kulutuurimaja juhatajaid on samuti vaja. Pottseppi ja luksseppi ka.

Ühiskond võib inimesi alla suruda – ja nad saavutavad elus vähem, kui nad suutelised on. Kuid ühiskond võib inimesi ka täis puhuda – luua neile illusiooni, et nad on andekamad, kui tegelikult on. Kui Ringo Starri käest küsiti, kas tal on Beatlesi esinägude John Lennoni ja Paul McCartney peale kade meel, vastas Starr: «Niikaua, kui ma oma osa kätte saan, olen rahul!»

Kultuuri säilitavad lapsed
Heas ansamblis trumme taguda on parem kui olla keskpärases või kehvapoolses laulja. Võib-olla see ongi peamine põhjus, miks potentsiaalikad inimesed pigem liituvad olemasolevate parteidega, kui loovad uusi.

Lahkumine, jäämine ja tagasitulek on kõik normaalse elu osad. Nagu ka edu ja läbikukkumine. Arvestada tuleb vaid sellega, et pank ei jookseks tühjaks – kui kasutada pangandusterminit –, kui kõik kliendid pangast korraga oma raha välja võtavad, läheb isegi väga heal järjel pank pankrotti. Eestil sellist ohtu praegu ei paista.

Saavutusvõimekate inimeste motiveerimine on aga oluline ka Võrus ja Tallinnas, Nokias ja Fiskarsis. Viimase all pean silmas just kohti, kust toredad ettevõtted on alguse saanud. Kolklus ei ole seotud geograafia, vaid mõtteviisiga. Kui mõnda näiliselt vähempotentsiaalikasse keskkonda satuvad võimekad inimesed, võivad nad tõsta selle keskkonna täiesti uuele tasemele.

Eesti peaks hindama oluliselt kõrgemalt meie venelasi, noori venelasi. Mõnega neist koos töötades ja koostööd tehes olen aru saanud, et parem osa neist on väga hästi meie ühiskonda lõimunud, nende saavutusvajadus on suur ja keelteoskus muljetavaldav. Tuttava inglase terminoloogiat kasutades: Euroopas levinud rootsi-inglise keelest, mida eurooplased omavahel räägivad ja millest inglased suurt midagi aru ei saa, on ikka vähe. Paarikümne aastaga on Eesti noorte vene (ja ka soome) keele oskus kukkunud mudaliigasse. Kohalikud haritud venelased on suur aare – neis on võimet haarata turgu nii idas kui läänes.

Ühiskond peab aitama oma (nii noortel kui ka vanadel) liikmetel leida üles oma koht elus ja vajadusel aitama seda kohta muuta. Meie võtmeprobleem ei ole inimeste lahkumine, vaid väike sündimus, mis on läänelike ühiskondade suurim peavalu. Oktoobris ületab maailma elanikkond 7 miljardi piiri. Kui 1950. aastal elas rikastes maades 32% maailma elanikkonnast, siis 2100. aastaks elab vaid 11%, selgub Economistis avaldatud prognoosist. 2085. aastaks elab maailmas 10 miljardit inimest, kuid mitu Eestis, kes nad on ja mis keelt nad räägivad?

Katharine Hepburnil oli õigus: «Elu on raske, sest lõppude lõpuks see tapab sind!» Eesti kui kultuurikeskkonna pikaajaliseks säilitamiseks ei piisa olemasolevate inimeste kinnihoidmisest või juba lahkunute tagasimeelitamisest. Tuleb ka hoolega sigida.