Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Eesti poliitkampaaniates pole enam pead vaja

15.09.13, Delfi, Janek Mäggi Eesti poliitikud ei oska enam midagi tarka lubada - ajaga on kõik aru saanud, et jaburusi lubada pole mõtet - pärast saadki võimule ja siis tuleb kõik lubatu ära teha või kõrvulukustavat kisakoori kannatada. Viimane ei kesta muidugi kauem kui järgmiste valimisteni, mille lubajad tegudeinimestega asendatakse. Avalikkus on karm ja nõudlik: kõik, mis lubasid, olgu tehtud: või muidu! Eelarves laiutavad aga sundrahad, mis tulenevad seadusest ning kuidas sa ikka jagad jagamatut - väljast vaadates tundub kõik üle, seest aga kõik puudu. Aktsioonid on inimväärikust alandavad. Rääkides mitmete tipp-poliitikuga - neil on ka endil piinlik, et erakonna turundustiim sunnib neid "jalgadega" tööd tegema. Eesti poliitkampaaniates pole enam pead vaja, vaja on jalgu. Piltlikult öeldes: anda jalgadele valu, anda jalaga, lasta naabrile jalga. Siiski on valmistulemus õhus olemas juba ammu enne kampaaniate algust. Inimesed teevad valmiskastide juures konkreetseid valikuid konkreetsete inimestega. See, et keegi jalgrattaga mööda linna sõitis, tasuta suppi või õlut jagas (mida kõigile ei jagunud) või lihtsalt oma kauni näoga kõikvõimalikest kohtadest üleelusuuruses vastu vaatas, on pigem taustamüra kui huviäratav informatsioon, mille alusel otsustada. Materiaalsetele väärtustele rõhumine on kindlasti rohkem kohalike kui riigikogu valimiste teema. Samas: kas lasteaed on materiaalne väärtus, kivisse pandud euro, mida sealt kunagi enam kätte ei saa või hoopis armastusele (loe: tulemuslikule seksile) kutsuv emotsionaalne väärtus, mis tagab Eesti rahva kestmajäämise?! Inimeste isikuomadused on erinevad. Mõnele meeldivad labased ja lollid naljad, jõmistamine ja jauramine. Teised on jälle paotuslikult peenutsevad, uihi ja aihi kummardajad. Kaineid talupoegi niipalju ei olegi, kes saavad aru, kes on sikk ja kes on lammas. Viimaste kuude ja nädalate poliittsirkus on kõige suuremas osas meelelahutus poliitikutele endile: ma tegin kõik, mis sain - et lõpuks tunnistada - keegi ei tahtnud mind. Nagu 99% sportlastest ei saa olümpiavõitjaks, ei saa enamik poliitikuhakatisi mitte ainult volikokku, vaid neist ei saa ka poliitikuid. Aga kõrtsilaua taga on siiski hää praalida, et näe, ma ka kandideerisin. Tahtsin kohaliku elu paremaks muuta. Aga ei lastud, näed! Võibolla on ka nii, et meil, kes me ei kandideeri, on tore pealt vaadata, kuidas kandideerijad end müüvad ja pakuvad, vahtu ajavad ja targutavad, end alandavad ja vaimselt kurnavad: miks neile muidu pirukat pakkuda, mille võiks igaüks meist ilma selles karusellis osalemata hea meelega ära süüa? "Kes meeldida tahab, peab roomama, "jah" üteldes "ei" peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja - tänama!," kirjutas Juhan Liiv. Roomaku. Siis ehk meeldivad ka. Niipalju, et hääl saada. Ja tänagu!