Janek Mäggi: Raha on maine mõõt. Kui raha ei ole, ei ole ka mainet

FOOKUSES: Õpetaja palk ja maine.

Kas õpetajate põhjendatud rahulolematus parandab ameti kuvandit või vastupidi?

Ühiskonna järjepidevuse tagab inimese elukaarega arvestamine. Kui uuringufirma arvutab kokku praeguse Eesti kogu teadmiste hulga, on number adekvaatne vaid hetkel, mil number selgub. Järgmisel hetkel on osa inimesi teadmisi juurde saanud, kuid samal ajal on teise ilma lahkunud neid, kelle teadmisi enam kasutada ei saa.

Ühiskonna pidev õppimine ja õpetamine on vajalik selleks, et protsessi peatudes ei jääks ühiskond iga hetkega rumalamaks ja rumalamaks. Õpetaja kutse ja töö ei kao kunagi, kuigi õppimise viisid muutuvad kogu aeg. Loodetavalt efektiivsemaks, kuid selleski ei saa lõpuni kindel olla, sest ajaühik, mille jooksul on võimalik teadmisi omandada ja neid kasutada, jääb samaks – olgu selleks kooli aeg või inimese elu. Rakkude uuenemine lõpeb seniste teadmiste kohaselt hiljemalt 120. eluaastaks.

Kuna õpetajate järele on püsiv nõudlus, peaks õpetajaamet olema hinnatud ja prestiižne. Ometi närutab valitsus õpetajaid olematu palgatõusuga, hullutab palga jõudmisega müstilise 120%-ni keskmisest nelja aasta jooksul, mida ta vaevalt teha suudab ning streik tundub ainus mõistlik karjatus, millega on võimalik valu ihust välja saada. Praegu ei ole kuidagi kohatu küsida: kellele õpetajat vaja on, kui ühiskond (loe: valitsus) teda millekski ei pea?

Valitsus võib lubada mida iganes, aga ei tee muhvigi

Palk – selle suhteline suurus võrreldes teiste palgasaajatega – näitab, kuidas inimest ja tema tööd hinnatakse. Loomulikult peab iga õpetaja võrdlema oma palka peaministri omaga – kui see on väiksem, siis on tal selle võrra vähem vastutust, kuid ka hindamist. Ametid, mille palk on väike, on ka vähem mainekad.

1. augusti 2022. aasta seisuga oli töötamise registris kas gümnaasiumi-, põhikooli- või koolieelse lasteasutuse õpetaja ametis üle 22 000 inimese. See on meeletu arv. Kui iga õpetaja saaks juurde 10 eurot, oleks see aastas 3,5 miljonit eurot.

See on ka peamine põhjus, miks valitsus ei suuda õpetajate palka tõsta. 100 eurot kuus juurde, mis ei oleks oluline leevendus, arvestades kõik maksutõuse, inflatsiooni ja muud negatiivset, tähendaks 35 miljonit eurot aastas. Kelle arvelt seda võtta? Politseinikud ei saanud juurde mitte midagi.

Mis motivatsioon on õpetajal ennast harida, pingutada, saada tänukirju, aga vireleda kogu elu? Mille nimel? Eesti nimel, muidugi. Aga Eestist kõhtu täis ei saa, peret ülal ei pea, meelt ei lahuta. Valitsejate soovitus kannatada, küll kunagi läheb paremaks, on loomulikult vale. Kui kohe paremaks ei lähe, ei lähe mitte kunagi.

Õpetajate maine on valitsejate hulgas viletsam kui arstide oma, keda on samuti palju ning kelle iga lisapalgaeuro suurendab eelarve kulusid samuti hüppeliselt. Koroona-aastad parandasid arstide mainet, sõja-aastad on parandanud kaitseväe oma.

Mida rutem täiemahuline kriis tuleb, seda kiiremini kord majja saab

Eesti haridussüsteem peab jõudma täiemahulisse kriisi, et valitsejad saaksid aru – niimoodi enam edasi ei saa. Kui õpetajad, kõik 22 000 inimest, kuu aega järjest streigiks, oleks päris tore näha, kuidas valitsus leiab kohe palju manguvalt häid sõnu ja veoautokoormatega raha, et õpetajate suud seda huulteni täis toppida.

Õpetajad ei peaks kartma, et kui nad valjuhäälselt protestivad, nende maine kuidagi kannatada saab. Ei saa. Vastupidi – võltsalandlikkus edasi ei vii, rahulolematus aga näitab, et õpetaja on väärikas partner nii ühiskonnale kui valitsusele. Kui laps on kodutööd tegemata jätnud, ta kiita ei saa. Kui kontrolltöös ühelegi küsimusele vastata ei oska, saab ta mitterahuldava hinde. Valitsusel on kodutöö tegemata, kontrolltöö vastused on seni olnud kõik valed.

Ma ei usu, et õpetajate maine on kannatada saanud kehva töö või õpilaste ja lastevanemate protesteerimise pärast. Ikka seepärast, et õpetajad ei saa tunda oma tööst täit rõõmu, kuna valitsus ei hinda nende tööd – teiste ametitega võrreldes – vääriliselt.

Kui tööandja kogu aeg kärgib, ajab see kopsu üle maksa ka kõige kannatlikumal inimesel. Kuid kärkimine on seegi, kui tööandja meelitab katteta lubatustega orjatööle. Orjatöö võib olla ka maineka ameti pidajal, kui teda üldse ei hinnata. Eesti õpetajat Eesti valitseja ei hinda. Nipitiritab juba pikki aastaid.

Kui on valus, tuleb karjuda. See on organismi normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Kui on väga valus, karjuge täiest kõrist. Siis tuleb ehk keegi appi ja seob vähemalt mõned haavad kinni.