Eeskujuks saamise aeg

40aastaselt saame põhiseadusliku õiguse olla Eesti Vabariigi presidendi kandidaat ning valituks osutumisel president. Ühiskond on aegade algusest mõistnud, et liiga noor inimene lõplike otsuste tegijaks ja kinnitajaks ei sobi. Küpsust on vaja. Tarkust ja tasakaalukust. 40aastane inimene on võimeline juhtima, suunama ja otsustama. Ta on usaldusväärne.

Esmaspäeval pühitseti ametisse EELK peapiiskop Urmas Viilma, kes hiljutises Eesti Kiriku intervjuus märkis, et kui ta peaks kunagi kirjutama elulooraamatu, siis võiks selle pealkiri olla «Liiga noor». Tegelikult ta oma nooruses muidugi «eksib». Viilma on minust kolm nädalat vanem ning minu jaoks vanem mees. Ta on oma tee alguses õigel ajal.

Meieealised on sisse võtnud või võtmas kõiki tähtsamaid ameteid Eestis. Peaminister, õiguskantsler, riigikohtu esimees, peapiiskop … Alguse aeg peab olema siis, kui sul on jõudu ja tahet saavutada, korda saata, ära teha. Kui oled oma elu parimas vaimses vormis. Kristlastele kõlab «parimas vaimses vormis» eriti hästi.

Eestimaalaste keskmine vanus on 40,8 eluaastat. Maailmas on see päris soliidne iga: Nigeerias on keskmine vanus 15,5 aastat (palju lapsi) ning maailma kõrgema keskmise vanusega riigis Jaapanis 44,9 aastat (neil on koguni 55 000 üle 100 aasta vanust inimest). Meid valitseb põlvkond, kelle kord on valitseda. Ealises mõttes.

Pauluse esimesest kirjast Timoteosele loeme: «Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses!» See ongi kõige suurem väljakutse juhile – olla eeskujuks. Noorusesse suhtutakse üleolevalt sageli seepärast, et nooruse uljus mõjub üleolevalt, ja vahel seda ongi.

Esmapilgul on ehmatav, kui sinu koolikaaslasest saab minister või mõne muu väga väärika ameti kandja. Inimene, kes pole enam lihtsalt semu, vaid midagi tähtsamat. Ühel hetkel tajud, et on meieealiste aeg.

Elamist ei saa edasi lükata. Asju tuleb teha õigel ajal. «Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind,» ütles 1907. aastal sündinud ameerika näitleja Katharine Hepburn, kes elas 96aastaseks. Elu on nagu sportlase karjäär, kus algul oled liiga noor, et kulda võita, siis on paras aeg ning ühel hetkel oled liiga vana ja võib olla hilja. Kui paras aeg mööda läheb, ei pruugi seda aega tullagi.

Kindlasti on meil kõigil elus oma kutsumine – ülesanne, miks just meie olemas oleme ja oma elu elame. See ei peagi olema alati midagi erakordset, aga võib olla. Ma loodan, et need, keda peapiiskopiks ei valitud, ei pettunud. Me oleme loodud erinevateks astjateks. Kuid kõigil meil on oma ülesanne, mis on suur isegi siis, kui see meile endile tundub väike.

Algusest muidugi ei piisa. Lähemad aastad näitavad, kui palju 70ndate põlvkond suudab teed rajada neile, kes tulevad pärast meid. Loomulikult ei tähenda see, et varasemad põlvkonnad on juba läinud ning 80ndate omad on kaugel, kuid suurte muutuste hetkel, juhtide vahetumisel, tajume kõige teravamalt, et aeg ei seisa.

Vanu pilte vaadates, nt 100aastasi, saame aru, et kõik, kes on pildil, on surnud. Ometi on meil olnud vähemalt osadega neist isiklik side. Ja me suudame hinnata, kelle elu oli kõrvaltvaatajale tähenduslik, kelle oma mitte.

On ju ka neid, kes on oma elu ära raisanud, tühja lasknud, ei ole oma annist hoolinud. Kuningas Saulil oli kõik, kuid siis korraga mitte midagi. Seega ei tähenda see, kui me oleme võimaluse saanud, et suudame selle ka tegelikuks muuta.

Kui 23aastaselt toonase Eesti Ühispanga juhtkonda sattusin, oli see imestusväärne. Minu noorusest mõeldi üleolevalt. Praegu on imelik tunne, et karjäär lõppes juba 15 aastat tagasi ning pärast seda olen olnud nüüd juba keskealine (kuigi töötav) noor pensionär.

Pauluse käsud uuele peapiiskopile on: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!»

Kuni saabub aeg, mil ka Urmase põlvkond saab öelda: «Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.» Hea võitluse võitlemine on raske, usu säilitamine veel raskem. Kuid tahte korral võimalik.