Ansip vs. Ilves

Peaminister Andrus Ansipi ning president Toomas Hendrik Ilvese kõnesid kahel järjestikusel päeval kuulsime sellises koosluses viimast korda. See oli kaheksas, ning nüüd tõmbas Ansip joone alla. Selle poolest erines peaministri aastapäevakõne presidendi omast oluliselt.

Ansip on kestvuspoliitik ja pikamaamees. Üheksat aastat peaministrina kokku võttes rõhutas ta positiivseid asju. Asjata heidetakse talle ette statistikakesksust – trendide jälgimine ja neile õige suuna andmine ongi olnud tema eduka valitsuspoliitika kuldvõtmeke.

Eksivad need, kes pidasid peaministri kõnet lahkumismanifestiks. Pigem oli see vahekokkuvõte. Andrus Ansip on kinnitanud, et Eesti poliitikast ei lahku ta kuhugi. Nagu ei lahkunud 10 aastat tagasi ka Siim Kallas, kuigi selline mulje paljudele jäi – ka oma erakonna sees. Avalikkuse jaoks oli Kallase kaart justkui ootamatu, kuid tegelikult nii enesestmõistetav.

Sõnapidaja mees

Oma kõnes tõi Ansip välja ka selge põhjuse, kuidas tal on õnnestunud niivõrd kaua ja sedavõrd edukalt võimul püsida: ta on sõnapidaja mees – see, mida ta lubab, seda ta ka teeb. Ansip ei ole sõnu loopinud. Ning vastased, kes on püüdnud teda porikuulidega tabada, on ta maha võtnud ootamatu siirusega: see on vale; ma pole ühiskonnategelaste pöördumist lugenud, sest seal on mõned autorid, keda ei saa väga tõsiselt võtta jne. Ansip pani oma poliitikukarjääri esimesele osale punkti. See osa oli haarav, edukas ning järge jälgima kutsuv. On raske uskuda, et Ansip vaid treeneriks siirdub (et jääbki Riigikokku vms).

Toomas Hendrik Ilvese kõne algas innuka päevapoliitilise olukirjeldusega, mis kiirelt läks üle igipõliste teemade üle arutlemiseks. Kõne tugevuseks olid selged sambad: tervis, haridus, julgeolek. Kuid nagu mitmed vaatlejad mainisid, ootas ühiskond rohkem lühiajalist perspektiivi. Raul Rebane nimetas seda riskantseks valikuks.

Ansipi avaldus, et ta annab vastlapäeval presidendile tagasiastumispalve, kahandas presidendi aastapäevakõne mõjukust. Kuid tema jaoks oligi see palju “tavalisem kõne”, kui võrrelda seda Ansipi omaga, mis erutas ühiskonda, nii vastaseid kui poolehoidjaid, palju enam. Põhjusega.

Julgeolekule tulevikutähtsuse andmine oli presidendi kõne tähtsaim mõte. Mitte ainult Ukraina sündmuste pärast, vaid ka seetõttu, et julgeolek on alatähtsustatud teema Eestis. Tervise ja hariduse teema on kõigile pähe kulunud ning meil on juurdunud sarnased arusaamad, mida president üle kordas.

Ei ole enesestmõistetav

Kuid ega me oma turvalisuse pärast ülearu muretse, võtame seda enesestmõistetavusena. Ilves kinnitas, et riigikaitse vallas tuleb jätkuvalt tööd teha. “Paralleelselt tendentsiga, kus enamik Euroopa riike panustavad ühisesse julgeolekusse leigelt, süveneb oht, et NATO viies, ühiskaitse artikkel muutub sisutühjaks sätteks, mis garanteerib liitlaste sõjalise turvalisuse vaid paberil,” märkis ta.

Tõepoolest, mis on väärt kõik muu, kui meil pole enam oma riiki?

Eestil on ees palju poliitilisi muutusi. Pidupäevameeleolust lähtuvalt: Eesti on olnud heades kätes. Andrus Ansipile aitäh hea töö eest, Ilvesele suuna hoidmist ja sihtide seadmist. Isegi kui rahvas näeb lähemale (päevapoliitilisemalt), peab president tagama kestlikkust. On taganud ja küllap tagab edaspidi ka. Elagu Eesti? Ta elabki! Täiega.