Luuletav suhtekorraldaja püüab inimesi mõtlema panna

23. septembril austas Jõhvi keskraamatukogu oma külaskäiguga põnev mõtleja Janek Mäggi, keda on raske ühe sildiga paika panna − on ta siis luuletaja, suhtekorraldaja, sportlane, ajakirjanik või hoopis jutlustaja. Igatahes on teda alati põnev kuulata ja lugeda.

Kui tihti kohtute publikuga, nagu äsja oli Jõhvi keskraamatukogus kohtumine koolinoorte ja teiste huvilistega, kellele lugesite oma luuletusi ning rääkisite suhtekorraldusest?

Käin päris tihti, mitu korda kuus esinemas, aga teemad on üpris erisugused. Vahel räägin majandusest, vahel ka spordist − olen nii Eesti kui Euroopa kabeliidu president. Vähem kui kuu tagasi käisin Valgas hariduskonverentsil haridusest rääkimas.

Miks kabe? Äsjasel kohtumisel ütlesite, et sõidate jalgrattaga paremini enamikust, kes võistlustel osalevad…

Kabes olen tänavu olnud pikas mängus 9., välkkabes 11. ja kiirkabes 14. kohal. Rattasõidus on sõbrad näiteks 1340. või 580. kohal. Mul on mõte, et kui midagi teed, peaks sul olema vähemalt medalivõimalus − tahaks olla võimeline esimese kohaga kas või viiki mängima, samadel alustel konkureerima. Rattasõidus mul seda võimalust ei ole − ehkki olen tänavu sõitnud 3315 kilomeetrit, mul on veel sõita 349 kilomeetrit hooajaeesmärgist, mis on 3664 kilomeetrit.

Vaatasin Tour de France`i, kus tänavu oli 21 etappi, keskmine etapp 174 kilomeetrit − kokku 3664 kilomeetrit. Augustis tegin ka kolm pikemat sõitu − korra Tallinnast Jõgevale (140 km), korra Palalt Tallinna (194 km). Sõitsin koos oma 15aastase pojaga ja kui poeg vaatas aega, mis oli 5:59, ütles ta: “Ansip sõitis viie tunniga autotuules Tallinnast Tartusse. Järgmine aasta teeme ära!” Kord sõitsin ka üksi Tallinnast Tartusse, mis on 193 kilomeetrit, ajaga 5:58, aga siis olid väga rasked teeolud − paduvihm ja tuul.

Kas pelgu ei ole maanteel sõita?

Kõige ohtlikum on sõita jalgrattateel, ma isegi keelaks need ära! Esimesel 2-3 aastal sõitsin veidi ka rattateel, aga seal sa ei tea kunagi, kuidas seal olevad inimesed käituvad: rulluisutajad, need, kes on koertega… Teed on erakordselt halvasti tehtud − on rattatee ja siis autotee lõikab selle ära. Rattateel pead pidevalt kõiki kartma. Vahel sõidan 40 km/h, mis on päris kiire − kõige pikema etapi keksmine kiirus oli 32 km/h −, ja kui keegi teeb sellise kiiruse juures ootamatu liigutuse, on õnnetuse oht suur! Aga maanteel on väga hea sõita, sest kõik autojuhid kardavad sind. Ja kui ma olen autoroolis, püüan ka ise ratturist võimalikult kaugelt mööda minna − seal ei teki üldse selliseid olukordi.

Olen ka Garri Kasparovile maininud, et pole kunagi mõistnud, kuidas saab malest kõnelda kui spordist − küsin teilt sama seoses kabega.

Ma pean kabet spordiks. Mulle on oluliselt lihtsam ajaga 5:58 rattaga Tallinnast Tartusse sõita kui mängida kaks päeva järjest Eesti meistrivõistlustel kabet − pinge, kontsentreerumine, kõik see. Tähtsustatakse üle füüsilist sporti − “terves kehas terve vaim” jne −, aga seda vaimset poolt, et kust see terve vaim siis tuleb, on meil vähem − kui ühiskonda tervikuna vaadata.

Kohtumisel lugejatega demonsteerisite erisuguseid mõttemänge ja ütlesite, et teile meeldib oma sõpru põnevate küsimustega kiusata. Kuidas olete sellise vaimuteritamise juurde jõudnud?

Seda on mulle õpetanud tegevajakirjaniku minevik. 1994. aastal ei võetud mind Tartu ülikooli ajakirjandusteaduskonda, aga seal oli silt: “Kes sisse ei saa, tulgu tööle Äripäeva!” Ja ma läksingi − 20aastane noormees võeti toimetusse tööle ja seal ma neid küsimusi esitama õppisin. Mul ongi kogu aeg elus olnud rohkem küsimusi kui vastuseid ja ma olen ka iseenda küsimustele püüdnud jõudu mööda vastata, saada targemaks, ning siis adunud, et ka teised võiksid targemaks saada. Tahan lugeda inimesi, kellega koos olen, ja samas ma muidugi tahan, et nad “loeksid” mind. Et saaksime asjadest ühtemoodi aru.

Näiteks paari oma lähima sõbraga ma kogu aeg vaidlen: nad ütlevad, et see, kuidas mina asju näen, pole ikka see, ja vastupidi − mingil hetkel, kui oleme oma mõtted vahetanud, oleme rikkamad. Umberto Eco järgi on tekst alati targem kui autor. Kuidas nii? Aga kui ma midagi räägin, siis sina paned oma mõtted sinna juurde, mida mul ei ole, ja kui publik hakkab omavahel arutama, tekib täiesti uus kvaliteet. Arvan, et Tammsaare vaatab praegu kuskilt pilve piirilt ja imestab, kuidas tema tekstidest on võimalik välja lugeda selliseid asju. Ja võib-olla samuti mõtleb Oskar Luts.

Mulle tundub, et väga paljud kirjandusteosed on väga lihtsad, aga kui sa loed näiteks kultuuriajakirjast nende arvustusi, kubisevad need sellistest võõrsõnadest ja nõretavad säärastest järeldustest, mille peale lihtsad inimesed, nagu näiteks Juhan Liiv, poleks iial tulnud. Igasugune looming on alateadlik ja ta on võib-olla ka geneetiline − seal on ka mingid pärandid, mis on edasi antud.

Luureteemadel rääkides kasutatakse sageli kalambuuri, mille järgi tõde kuulvat alles luurajate Valhallas. Kas suhtekorralduse vallas kehtib sama koodeks?

Õnneks keegi ei küsi, kes oli näiteks mu eelmine klient. Teisalt loomulikult − kui sa usaldust kunagi reedad, ei usaldata sulle enam midagi. Siin pole ka erilist kiusatust, sest suhtekorraldustöös on huvitav see, et enamik saladusi − ütleks isegi, et peaaegu kõik − on sellised, mis on saladused ainult mõnda aega. Näiteks ma tean täna midagi sellist, mida keegi teine ei tea, aga ülehomme on meil pressikonverents, kus me räägime sellest kõigile. Ega suhtekorraldajate poole pöörduta juhtudel, kui keegi tahab pihtida, et rääkida oma hingemuresid ja pälvida kaastunnet − eraelus küll.

Kas Eestis PR-ametis oleku puhul meie kogukonna väiksus ei ole pärssiv?

Ma arvan, et see üldse ei mõjuta. Küsimus on lihtsalt selles, kas Gröönimaal või Teravmägedel saab restorani pidada. Muidugi saab! Aga neid restorane ei saa olla sadu. Roomas võib pidada sadu restorane ja kõigile jagub leiba, siin on sama. Meil oli 20. pulma-aastapäev ja käisime abikaasaga Tokyos − olime seda pikalt planeerinud. Tokyos elab 35 miljonit inimest, aga kas oskate pakkuda, mitu restorani seal on? Üks miljon! 35 inimese kohta on üks restoran!

Kuidas summad, mis Eestis selles äris liiguvad, suhestuvad muu maailma omadega?

Kõik saavad kõhu täis, kes sellega tegelevad, ja kes ei saa, läheb teise ala peale. Kui võtta ajakirjandus ja suhtekorraldus, siis need on väga sarnased − teatud metoodikad on erisugused, aga palgatasandid on samad. Suhtekorraldajad üldjuhul teenivad tsipa rohkem, aga head ajakirjanikud teeniva rohkem kui keskmised suhtekorraldajad. Küsimus on lihtsalt selles, et ajakirjanduses on Eestis oskajaid oluliselt rohkem kui häid suhtekorraldajaid.

Vaieldakse, kas suhtekorraldust ja ajakirjandust on üldse sünnis n-ö ühes katlas keeta. Mis on teie arvamus?

Ütleks, et ajakirjanik, kes pole suhtekorraldust õppinud, võib teha ikkagi head ajakirjandust. Suhtekorraldaja, kes ei tea, kuidas ajakirjandus tegelikult töötab, on olla üliraske. Juhan Parts ütles, et ei hakka moosijuttu ajama, aga ega suhtekorraldus tähendagi mingit moosijutu ajamist. Hea suhtekorraldus on ju tegelikult selline, et mitte suhtekorraldaja ei paku meediale materjali, vaid meedia nõuab seda. Minu endine ülemus Äripäevast Igor Rõtov ütles, et kui ajakirjanik helistab allikale, siis see on ajakirjandus, aga kui allikas helistab ajakirjanikule, on see PR.

Võtame aastaalguse Elroni juhtumi. Meil ei tekkinud probleemi saada ajakirjanikke pressikonverentsile. Rongide vahetus, mis minu arvates oli väga mõistlik ja tark, ei läinud nii libedalt. Seal oli ka teine pool, Elektriraudtee, kes valas õli tulle. Tekkis korraks kõmu, et rongid on hirmus väiksed, ei mahu ära − kuigi kõik oli üsna täpselt ja mõistlikult planeeritud.

Kas teil endal on avalikud poliitilised vaated? 

Muidugi on! Olen valinud eri perekondi. Olen proovinud alati kainelt vaadata, millisel erakonnal on selleks, et Eestil läheks hästi, häält vaja. Oleme kodus arutanud ja kui oleme leidnud, et kahel erakonnal on toetust vaja, on abikaasa valinud üht ja mina teist. Tihti on nii, et meie ringkonnas on mõnes erakonnas, mis on meile sümpaatne, esinumbriks mõni inimene, kes pole sümpaatne. Ja mõnes teises erakonnas, mis tervikuna polegi nii meeldiv, on konkreetselt üks inimene, kes on näiteks peretuttav, sõber. Seetõttu pole me olnud üdini lojaalsed, aga mingid piirid on. Ent tervikuna olen suhteliselt parempoolsete vaadetega − usun, et kapitalism on parem kui sotsialism.

Kas olete eetilistel kaalutlustel ka mõnest tööst loobunud?

Ma pole teatud kampaaniaid tõesti teha tahtnud, aga ülearu palju selliseid asju pole. Sa siiski saad ise otsustada, kuidas sa seda teed, saad välja pakkuda lahendusi. Mulle ei meenu, et oleks teinud asja, mis mulle tundub eetiliselt ebaõige.

Kas Eestis võidakse Venemaa kasvanud agressiivsust ära kasutada sisepoliitilise debati mahasurumiseks?

Eestil on ju ka kogu aeg välisvaenlast vaja olnud! Eesti on kogu aeg Venemaa suunal näppu viibutanud, Soome pole seda teinud. Käisin töö tõttu eelmisel nädalal Soomes. Kuna oli veidi vaba aega, käisin kolleegiga Mannerheimi muuseumis, mis on väga vinge, giiditeenus oli geniaalne. Aastal 1809 oli rootslastel viimane sõda ja see oli Venemaaga, kus nad kaotasid Soome. Aga mu 68aastane kolleeg Matti Poijärvi, kes on endine tippajakirjanik, ütles, et soomlastele oli Rootsi alt pääsemine kõige parem asi, mis juhtuda sai − nad said oma marga, autonoomia.

Samas Mannerheimi muuseumis rääkis giid Mattist täiesti sõltumatult täpselt sama juttu. Saime aru, et see on üldiselt levinud arusaam, et Venemaaga koos olla oli parem kui Rootsiga koos olla. Kui praegu Eesti poliitikud sõimavad Soomet Vene-sõbralikkuse pärast, siis tegelikult ei teata ajaloolist tausta. Meil on välisvaenlane, aga oleme näinud, et see pole eriti edukas. Välisvaenlaste kõrval võiksid olla ka välissõbrad. Meil peaksid olema ka Venemaa suunal selged huvid.

Mida peate ajakirjandusvallas oma suurimaks saavutuseks?

Mina olin näiteks esimene, kes kirjutas Siim Kallase kümne miljoni dollari afäärist.

Juba 1. märtsil tulevad riigikogu valimised. Mis võiks olla nende intriig?

Tähtis ongi, et meil oleks ettekujutus, mida me riigina, ühiskonnana tahame saavutada. Mind kurvastab, et ettevõtlus on väga ebapopulaarne, see kiratseb ning kui 15 aastat tagasi olid Eesti edu võrdkujud Hannes Tamjärv, Jüri Mõis ja Rain Lõhmus, siis praegu on Taavi Rõivas ja Sven Mikser.